Riigikogu küll veel arutleb uue riigieelarve üle, mille puhul valitsus üritab rääkida suurtest reformidest ja majanduskasvust. See on vaid pool muna. Tänaseks on selge, et eelarve suuresti näilisele kasvule vaatamata on selle märksõnaks kodukulude kasv.
Järgmise aasta eelarve isegi ei püüdle paljude riigi ja tema elanike jaoks oluliste murede lahendamise suunas, pigem lausa vastupidi. Tõsi – tunnustust väärib tõsiasi, et lõpuks ometi on lastetoetused “püünele” tõstetud. Samas, kui pakutut lähemalt uurida, siis vaatavad numbritest vastu kosmeetilised muudatused, mida on patt reformiks nimetada.
Lastetoetus muudeti sotsiaaltoetuseks
“Suurejoonelise reformiga” juhtub nii, et pered, kus sissetulek jääb kuus alla 150 euro pereliikme kohta, saavad vastava taotluse esitamisel 1. juulist 9,6 eurot lapsele juurde. Pisike lapsetoetuse lisavõimalus on sisuliselt muudetud sotsiaaltoetuseks!
Õpetajatel sai hilistalvel valitsuse tühilubadustest villand ja nad näitasid oma jõudu tööseisakuga. Seepeale lubas valitsus tõsta pedagoogide palka 11 protsenti. Kõlas nagu kokkulepe! Aga eelarvesse kirjutatud number tagab palgatõusu vaid viie protsendi ulatuses ja küsimus, kust tuleb ülejäänud raha, suunatakse omavalitsustele. Sama võimalus jääb ka koolidirektorile – eks omavalitusjuhid pea siis jooksma, kuidas jalad võtavad, et valitsuse vildakaid lubadusi täita.
Gümnaasiumiõpilane sooja lõunat ei vaja?
Õpetajate, sh lasteaiaõpetajate korralikuks palgatõusuks leiaks raha ka tänasest eelarvest, kuid kardetavasi näitab koalitsioon sotsiaaldemokraatide vastavale muudatusettepanekule punast tuld. Oma ettepanekud koos katteallikatega oleme esitanud ka päästjate, politseinike, meditsiini- ja kultuuritöötajate palkade tõstmiseks.
Eestis on kahjuks hulk lapsi, kes söövad päeva jooksul sooja toitu vaid koolis. Kui meie taotleme oma ettepanekuga, et riik toetaks tasuta koolilõunat ka gümnaasiumiastmes, siis valitsus arutab samal ajal ideed muuta ka olemasolev söögikord vajaduspõhiseks. Antud meetmest sotsiaalabi tegemine on lubamatu riigis, kes hoolib oma lastest ehk tulevikust.
Reforme pole vaja!
Ühe suure muudatusena tõstetakse alates järgmisest aastast kohalike omavalitsuste vahendid riigieelarve osaks. Siin on taas tegu põhimõttelise probleemiga, kus omavalitsuste õigustest ja arvamustest sõidetakse tuimalt üle. Omavalitsuste üleriigilised esinduskogud on püstitanud küsimuse, kas see samm on ikka kooskõlas põhiseadusega. Eks aeg näitab, mis lahendus siin tuleb.
Paraku pole omavalitsustele kui inimestele kõige lähemale tasandile oma kodanike teenindamiseks piisavalt raha ette nähtud. Ajal, kui regionaalminister püüab lauale panna halduskorralduse uuendamise erinevaid variante, väidab peaminister üleolevalt, et riigis on kõik hästi ja sellele võib kindel olla. Reformierakonna sõnum on, et reforme pole vaja.
Mõnes mõttes olen talle tänulik, sest kui viia ellu regionaalministri unistus 15 Eesti omavalitsusest, siis oleksid asjad vist veel hullemad kui praegu. Samas on hädavajalik astuda samm edasi – töötavaks lahenduseks oleks vaja läbi viia muutusi maakonnatasandil. See tähendaks esmalt tänaste omavalitsusliitude ja maavalitsuste ümberkorraldamist ning regionaalarengu seaduse vastuvõtmist. Oleme teinud ka ettepaneku anda omavalitsusliitudele raha maakondlikuks koostööks ja arendustegevuseks. Tsentraliseerimisega on mindud liiga kaugele, nüüd on aeg paar sammu tagasi astuda.
Ühiskond ootab lahendusi
Inimestele ei piisa vastusest, et raha ei ole. Meie oleme vaadanud üle nii eelarve kulude kui tulude poole ja pakkunud samuti vajalikeks muudatusteks katteallikaid. Kellegi eesmärk ei ole maksude tõstmine, kuid see teema ei tohi olla tabu. Ühiskond ootab lahendusi, mitte loosungeid.
Siseriiklike heitluste kõrval peame suunama oma pilgu ka Euroopasse ning seisma sealsetel eelarveläbirääkimistelgi oma inimeste eest. Tunnustan siinkohal meie põllumehi, kes võitlevad toetuste võrdsustamise eest. Mõni päev tagasi Brüsseli poole saadetud traktor viib sinna ka Baltimaade sõnumi, et ka meie tahame olla ühises peres võrdsed. Õnneks on ka valitsuserakonnad põllumeestega ühel nõul. Loodame, et siinsetele põllumeestele makstavad toetused lähenevad siiski Euroopa keskmisele.
Üle ega ümber ei saa kodukuludest, mis pidid ühe erakonna selge lubadusena alla minema. Täna väidab sama erakond, et silmas peeti vaid seda, et inimeste kulud kodudele vähenevad siis, kui nad oma elamist soojustavad. Valijad lootsid vist hoopis midagi muud?
Siinkohal on põhjust küsida, kas tõesti ei saa riik midagi teha, et oma inimesi ja ettevõtteid pisut säästa ja neile elektri hinnatõusu leevendada? Kui tahetaks, oleks ka see võimalik, sest elektri hinda on võimalik mõjutada aktsiise ja makse alandades. Vastavad hoovad ei pälvi kahjuks valitsuse tähelepanu. Kindlasti on eelarves ka positiivset, kuid kiitmise jätaksin ma võimuliidu poliitikutele.
Eelarveprotsessi ajal on osa ministreid pidanud end valitsejateks, kes on asendamatud, ja kuulutanud kõik alternatiivsed ideed rumalateks! Koos paari õlle ja tuttavaga võib taolist mõttekäiku ju arendada. Aga kui valitsuse liikmed peavad ennast asendamatuteks, tuleb nad võimalikult kiiresti asendada.
i
KAJAR LEMBER, riigikogu liige, SDE
