Kindlasti oli valimistel palju neid inimesi, kes hääletasid IRL poolt ainuüksi sellepärast, et lubati langetada kodukulusid ja ohjeldada monopole. See ongi oluline küsimus, sest palgad ja pensionid on juba aastaid külmutatud, rahva ostujõud langenud, hinnatõusudes edestame aga kõiki Euroopa riike.
Juhtus aga nii, et see kõlav valimisloosung osutuski valimispeibutuseks. Mida siis valijad selle lubaduse eest tegelikult vastu saavad? Ehk kuidas läheb elektri hinnatõus kokku IRL kodukulude alandamise lubadusega? Kuidas läheb toasooja märkimisväärne kallinemine kokku suuremeelse lubadusega viia kodukulude hinnad alla?
2,8 kordne elektrihinna tõus 2016. aastaks
Enne valimisi ütles peaminister Ansip resoluutselt, et mingit elektrihinna tõusu ei tule, mäletate ju! Pärast valimisi oli peaminister juba hoopis pehmem, öeldes, et tema pole mingi otsustaja, et otsuse teeb sõltumatu regulaator. Teame ju, et vähemalt seni pole majandusministeeriumile alluvast konkurentsiametist küll monopolide ohjeldajat olnud. Nüüd hämab siis peaminister jälle ja ütleb, et Eesti Energia peab rahvale hinnatõusu põhjendama. IRL-i juhtpoliitik, majandusminister ja riigifirma Eesti Energia valitsusepoolne esindaja Juhan Parts ütleb pärast nädalaid kestnud hinnasõda ja rahva pahameelt, et ettevõte võiks kaaluda hinnatõusu pidurdamist.
Samas öeldes juurde, et elektriturg ongi tootjate turg ja elektri hind kasvab samasuunaliselt nafta hinna kasvuga. Valitsuse soov ongi ju elektrimonopolile prisket kasumit teenida, sest enne valimisi ja enne euro tulekut võttis koalitsioon energiafirmast välja viis miljardit krooni eelarve aukude lappimiseks.
Täna me veel ei teagi, kui suured need hinnatõusud tegelikult olema saavad. Jättes kõrvale fakti, et elektri hind on viimasel paaril aastal ohtralt tõusnud, taotleb Elering 60-protsendilist elektrihinna tõusu. IRL-i üks võtmepoliitikuid Taavi Veskimägi tõdeb, et elektri hind on meil üleüldse liiga madal ja et odava elektri tarbimisele tuleb lõpp teha.
Akadeemik Anto Raukase sõnul võib elektri hind vabaturu avanedes tõusta 2016. aastaks ligi 2,8 korda ehk samale tasemele nagu praegu Taanis, mitte aga vaid 20 või 40 või 60 protsenti, nagu praegu rahvale puru silma aetakse. Võib vaid ette kujutada, millise üldise hinnaralli see kaasa toob. Selle kõige taustal kõlab IRL-i loosung “kodukulud kontrolli alla!” rahva lollitamisena. Täna ütleb majandusminister Parts, et kodukulude alandamise loosungi keskne koht on üleskutse investeerida oma kodusse! No tore küll!
Kütte- ja elektriarved polegi kodukulud?
Eesti Pank kutsub ettevõtteid üles vaatamata kõrgele inflatsioonile palku mitte tõstma. On ju paljude toiduainete hinnad aastaga 60 ja 70 protsenti tõusnud. Töötuid on ikka veel üle kümne protsendi ja keskpanga prognoosi kohasel see näitaja lähiaastatel selliseks ka jääb. Nii et sööme puulehti, nagu hiljuti pressist võis lugeda, ja investeerime, makstes kinni monopolide aina suuremaid nõudmisi.
Kui valitsus oleks tõepoolest mures koduomanike vältimatute kulude pärast, mis kipuvad üle pea kasvama, siis kindlasti tasub keskenduda nii elektriaktsiisi, mis on meil kordi teistest riikidest kõrgem, kui ka toasooja käibemaksu alandamisele. Ka küttearved löövad ju rekordeid.
Kui IRL peab silmas maamaksuvabastust, mis tegelikult jõustub alles 2013. aastal, st jälle enne valimisi, siis see on vaid petlik illusioon. Käibemaksu, aktsiiside ja elektri hinna tõstmisega võrreldes, mille maksavad kinni kõik elanikud, on maamaksuvabastus puhas populism, mis inimestele majanduslikku olukorda sugugi ei paranda, sest uued maksutõusud ootavad meid ees.
Samas moodustab maamaks täna olulise osa kohaliku omavalitsusüksuse tulubaasist ja iga lisanduv kärbe vähendab omavalitsuse võimekust kriisist väljumisel, rääkimata lumekoristustööde teostamisest, vallateede korrastamisest või investeeringutest.
Miks peab väiksepalgaline kinni maksma kellegi luksuskrunte?
Võtame näiteks Jõgeva valla 2011. aasta eelarve. Maamaks kaotati siin jaanuarist 2011. Selle aasta eelarve tulusid on vähendatud maamaksu arvel ligi 200 000 krooni võrra. Vähendatud on muidugi ka kulusid ehk elanikele oluliste teenuste raha. Vallateede hooldusrahasid, mis olid niigi kasinad, vähendati 13,6 protsenti, eelhariduse summasid on vähem koguni 23 protsenti, puuetega laste sotsiaalkaitse on miinuses 22,2 protsendiga, kulusid tervishoidu vähendati koguni 30 protsenti, sünnitoetuste miinus on 17, koolitoetuste miinus 25, matusetoetuste langus 12 protsenti. See nimekiri on loomulikult veel pikem.
Ehk loodeti, et maamaksu kaotamisega hakkavad inimesed end massiliselt Jõgeva valda sisse kirjutama, kuid seda on sel aastal teinud vaid kuus-seitse inimest.
Jõgeva vallas on tekkinud probleeme juurde, sest inimene elab tegelikult linnas või aleviku kortermajas, registreeritud on aga maamajja ja paljud teated-kirjad, ka valimisteated, on läinud registrijärgsesse elukohta. Enamasti on nende sissekirjutuste puhul tegemist teeseldud tehingutega, millest mingit kasu ei teki, ütles ka minister Jürgen Ligi.
Maamaksu kaotamisega ei muretseta niivõrd memmede ja taatide pärast, nagu retoorika kõlab. Tegelikult maksame kinni uusrikaste hiigelkrunte kuskil luksuslikus kinnisvarapiirkonnas, näiteks Tartu linnaäärseid luksuskrunte, Tartumaa moodsaid kinnistuid ja häärbereid. Püha mõiste “kodu” on selle seadusega pilastatud, sest selle seaduse tähenduses võivad kinnisvaraärikad välja rentida mitu “kodu” ja saada kõigilt maamaksuvabastus.
Ent miks ei räägita sundüürnikelt ära võetud ja mitmekordsete vahetustehingutega endale kombineeritud luksusmajadest ja korteritest? Miks jõukad arvavad, et luksuse pealt ei peagi maksma? Miks peab miinimumpalgal inimene maksma kinni paljude mõnusa krundi kusagil heas piirkonnas, küsis IRL-ilt isegi rahandusminister Jürgen Ligi.
Tallinn on väga õigesti teinud, et tõstis suurkruntide maamaksu määra, sest kinnisvara hind peabki Tallinnas kõrgem olema kui kusagil ääremaal. Ja kui riik kompenseerikski tulevikus omavalitsustele maamaksukaotusega tekitatud eelarveaugu, mida ma küll ei usu, siis hüvitatakse see ikkagi ju maksumaksja rahast.
i
MARIKA TUUS-LAUL, Riigikogu liige, Keskfraktsioon
