Avastanud enda jaoks hiljaaegu Kodavere murraku internetilehekülje, tuli mõte tutvustada ka lugejatele pisut lähemalt, kuidas selle kandi murrakuga praegu lood on ning mida selle hoidmiseks tehakse.
Peipsi rannikul Omedust Kodavereni kunagises Ranna vallas teatakse olevat Kodavere murret kõige kauem kõneldud. „1950ndate aastate koolilapsed on mööda maad laiali läinud, elavad teises keelekeskkonnas ja lapsepõlve kodukeel võib-olla ära unustatud. Kodusid, kus Kodavere murrak veel igapäevaseks keeleks on, ei ole vist enam palju, üksikuid murdesõnu kohtab selle kandi inimeste kõnes ikka ja sellest keelest arusaajaid peaks küllalt olema. Murrakus kirjutatakse noorpõlvemälestusi ja tehakse näitemänge,” on kirjutanud internetilehekülje koostanud Tartu Ülikooli õppejõud Ann Kilk, kelle lapsepõlvekodu on rannaäärses Sassukvere külas, kus ta suved mööduvad koos perega praegugi.
Austuseks kodukeelele
Peale Ann Kilgi ja tema luuletajast õe Mari Vallisoo on veel mitmeid teisigi siinsete rannakülade juurtega inimesi, keda õpingud ja töö küll kaugemale viinud, aga side kodukandiga on alles ja kellele siinsed asjad väga korda lähevad. Koos külarahvaga kantakse hoolt omakandi aja- ja kultuuriloo talletamise eest ja püütakse murdetekste ning rahvalikke kombeid ka tulevastele põlvkondadele edasi anda. Kohalikel külapäevadel on endisaegsed kombed au sees ning siis tehakse kodukeeles näitemänge, kus osatäitjateks võetakse enamasti ka lapsi.
Sääritsas, endise kordoni ja praeguse külalistemaja Aarde Villa õuel seisab 1999. aastal avatud mälestuskivi kodavere keelele. Tekst kivile kinnitatud plaadil pärineb samas lähedal üles kasvanud, praegu Alatskivi vallas elavalt kauaaegselt emakeeleõpetajalt Eha Annastilt. Kirjas seisab: “Sääritsa – ulatuslikum Kodavere murde kasutusala; murret on säilitatud rahvalike pajatuste ja laulude abil, rikastades eesti keelt ja kultuuri.” Just Sääritsat ongi uurijad pidanud murrakuala südameks. Mälestustähis on pandud ka kohaliku rahvalauliku Anna Kurs-Lindvere isamaja kohale, kus aastatel 1909 – 1911 peatus Kodavere murret uurimas ja kogumas käinud soome keeleteadlane Lauri Kettunen. </span>
Aastal 2001 ilmus trükist Sääritsa küla mälestusteraamat “Kodukaja”, 2006. aastal aga esimene kogu lugusid Kodavere murrakus pealkirjaga “Õlemä elon” (Oleme elus). Lood kogus kokku Sääritsas elav Eevi Treial, raamatu toimetas ja kujundas Ann Kilk. Lisaks kogutud juttudele on Ann Kilk jaganud kirjakeelsele lugejale mõningaid selgitusi ning lugude paremaks mõistmiseks on raamatu lõpus ka väike sõnastik ja väljendite kogu. Aasta pärast aga nägi trükivalgust järgmine juttude kogumik “Põlvess põlve”, toimetaja ja väljaandja Eevi Treial. Need lood on kõnelnud kohalikud inimesed kohalikus keeles, sündmused ongi päriselus omakandi inimestega aset leidnud.
Jutte jätkub kauemakski
Esimese jutukogu järelsõnas on kirjutanud Eevi Treial: “Vast innustavad need murdelookesed meenutama oma tutvusringkonnas elanud inimeste ütlusi, juhtumeid, õpetussõnu või mõtteteri. Andke teada või kirjutage üles, muidu kaovad ajahõlma meie kohalik Kodavere murrak, pärimuskultuur ja mälestused inimestest. See kõik on tõene ajalugu, mis ütleb meile paljugi.” Järgmine kogu sai pärast esimese ilmumist kokku seatud professor Jüri Valge palvel. “Kas sul ikka veel neid jutte on?” oli ta Eevilt pärinud. “Kui ma mööda küla tiirutan, siis on. Kes kirjutab oma loo ise, kelle jutu kirjutan mina üles,” ütles Eevi. Nii on viimatises kogus “Põlvess põlve” Helgi Suluste kogutud lood, kirjutanud on Eha Annast, Heino Randmaa, Heino Õunap, Ella Viirmaa, Endla Mölder, Elle Pintson, Meinhard Kuusik, Laine Järva, Maimu Juhkam jt, meenutusi on Luule Arulalt, Aasa Kuusikult, Mare Nõmmelt jne. Mõned päevad tagasi tunnistas Eevi Treial: “Nüüd on mul jälle arvutis otsapidi terve joru jutte“. See annab lootust, et ehk on tulemas veel üks kogu.
Eevi, kes ütleb end olevat kolmandat põlve sääritsalane, teab kinnitada, et nende küla on tõepoolest see väike piirkond, kus kodavere keelt ehk kõige puhtamalt kõneldakse, puhtamalt kui Alatskivil, kuhu tuleb juba sisse tartu murrakut või ka Kodavere külas endas. Põhjuseks olevat eelkõige see, et Sääritsas on eriliselt paikne rahvas ja sisserändajaid ei ole just olnud. Teistesse kohtadesse on aja jooksul tulnud mujalt rahvast juurde – kaupmehed, kõrtsmikud, talumehed jt. Uued tulijad tõid oma keele ja niimoodi on tasapisi hakanud segakeel tekkima. “Kaugemalt tulnud püüdsid kohaneda ja omandasid osalt murdekeele. Kodavere murrakut on võimalik ära õppida, aga kui seda kõneleb kirjakeelne inimene, on juures aktsent, mis reedab päritolu. Sellist hääldamisviisi ja kõne pehmust on raske kirjakeelsel õppida. See on kaasasündinud omapära.”
Omapära ja eluterve huumor
„Kuigi soome murdeuurija Lauri Kettunen kirjutas juba 20. sajandi algul Kodavere murrakust kui kaduvast keelest, pole see päris kadunud veel praegugi,” leiab Ann Kilk. “Ma ei tea, kas minu tegevus aitab murret säilitada, aga ma ei taha, et see minu eluajal vaikselt ja jäljetult kaob. Enamus Eestis elavaid inimesi ei tea juba praegu selle murraku olemasolust midagi. Enamasti pean alustama oma juttu sellest, kus Kodavere üldse asub. Tegelikult on veel teinegi põhjus, mis just nüüd murraku meelde on toonud. Mulle tundub kohati, et tänapäeval häbenetakse juba eesti keele kasutamist paljudel aladel ja minnakse üle inglise keelele.”
Mõned aastad tagasi koostasid kaks Elva Gümnaasiumi õpilast Elle Pintsoni juhendamisel selle kandi ainetel kodu-uurimistöö “Keeleteadlase professor Lauri Kettuneni jälgedes”. Möödunud suvel viibisid Sääritsas keelepraktikal neli Tartu Ülikooli magistranti ja kaks õppejõudu, kes olid Eevi Treiali kodus öömajal ja kostil ning keda perenaine ka külarahvaga kokku viia aitas. Need on head ja lootusandvad märgid.
Eha Annast on kirjutanud: “On hajutatud arvamus, et murde kasutamine on matslik, näitab harimatust. Vastupidi, oskuslik murde kasutamine muudab perfektse kirjakeele kasutaja kõne isikupäraseks, näidates vaimsuse taset. Ärgem unustagem meie esivanemate kultuuri ja keelt.” Ilmselt võiks seda mõtteviisi laiendada praegusele elule üldse, mil pahatihti ahvi kombel vaid suurt maailma järele aimatakse ning mõnedki rikkad, vaprad ja ilusad leiavad, et elu Maa peal on alguse saanud alles nende sünniga. Aimamata, et mingi kaduv maine mammon ei kaalu üles omapära ja tõelisi väärtusi. Kodavere pajatusi lugeda on igatahes kosutav, eriti seepärast, et neis võib tajuda tugeva inimese elutervet huumorit ja oskust iseenese üle nalja heita. See aitabki ehk kõige enam ellu ja alles jääda.
VAIKE KÄOSAAR
