Eestlane olla on uhke ja hää juba umbes kolmkümmend aastat. Või koguni sada aastat? Kas ei võiks selle eest ka palka saada? Asja nimi oleks siis tingimusteta kodanikupalk, kodanikuraha, rahvastipendium, helikopteriraha, põhisissetulek või veel miskit. Riigi poolt oleks see nagu emaarmastus – iga tema ihuvili saaks mingi summa pangaarvele sõltumata ametist, rikkusest, soost ja muust.
Mis see siis täpsemalt oleks, kas robotite valuraha inimestele töökohtade kadumise eest? Palk või toidutoetus? Sotsialism, kommunism või sõltumatu vaba looming? Leboraha või joodikupension? Vastukäik kommertspankade võimule või inflatsioonimootor?
Soomes valiti 2017. aastal 175 000 töötu hulgast välja 2000 ja hakati neile maksma 560 eurot kuus. Katse käib. Mõte oli selles, et anda neile kindlustunne ümberõppeks või parema töö otsimiseks. Erinevalt umbes 400 eurosest töötu abirahast ei võeta seda ära mingi töö saamisel. Teistegi riikide kogemus näitab, et selline raha ei vähenda eriti töö või ettevõtluse soovi, hoiab inimest luubi all ja distsiplineerib. Mis veel rääkida eestlasest, kes tahab Vargamäel õndsaks saada.
Erandiks on noored, kes sellise stipiga pigem õpivad ja väikelastega emad. Aga nemad ju riigi tulevik, tasub panustada. Et kodanikupalgast joodikupalk ei saaks, on pakutud, et mingi summa tiksuks kaardi peale igapäevaseks kulutamiseks ja mitte pahede peale nagu naps, suits, hasartmäng, rämpstoit, poliitreklaam.
Summadest. Šveitsis pakuti nii umbes miinimumpalka (1/3 keskmisest või ¼ heast palgast), Soomes toimetulekuraha (alla 1/5 keskmisest). Eestis on suurimad optimistid pakkunud kuni 1000 eurot ehk keskmise palga lähedale, järgmised pool sellest ehk üle minimaalpalga. Kust sellist rahakuhja leida? Kui realistlikumalt, tuleks meie vaste ca 200-300, mis võiks asendada teisi abirahasid ja osaliselt tuleks arveametnike vähendamisest. Kas see raha inimest ka innustaks? Mõned meie parteidest tahaks katsetada. Kui kõigile ei jätku, ehk siis anda töötule, luuletajale, tudengile, noorele töötavale lastega perele lisaraha.
Namiibias vähenes nii laste alatoitlus, Iraagis arutatakse nafta kasumite rahvale jagamise teemal. Aga kodanikesse investeerida saaks ka muudmoodi. Tervisekindlustuse laiendamisega. Tervete hammastega luuletajate luule oleks veel ilusam. Või isegi parema ja odavama interneti pakkumisega noorele ja vanale.
Nüüd meenub mulle krooniaegne öine Moskva-Piiteri kiirrong. Kupees istusid uhke mütsiga polkovnik, eneseteadlik pensionärimammi, tatarlannast kalliskivimüüja ning mina – blond kollektsionäär kihnu kampsuniga. Jutt kiskus võõrtöölistele, kaks venelast arutasid, kas neegrid on ikka päris inimesed ja et kas põliselanikule tuleks äkki kodanikuraha maksta, et vahe vahel oleks. Tatarlanna noogutas kaasa, sest lootis mõne kaelakee maha müüa. Mina aga kiitlesin, et minu 300 inimesega koduküla keskel on vaba wifi, et üks noormees istub seal oma läppariga, teenib mängupunkte ja elatub nende müümisest. Ajad olid teised, Moskvas müüdi internetti kaardiga ning mul õnnestus kaaslasi üllatada.
Aeg on edasi läinud, külas on riigiteenused esindatud nüüd vaid postkasti ja raamatukoguga, netis aga saab ID-kaardiga seda ja teist toimetada. Internet on mul raha eest ja korralik. Äkki tuli meilikasti pakkumine küsitlusi täites kah mängupunkte teenida. Avaldasin siis julgesti kodaniku seisukohti. Kõige lõbusam oli võrrelda erinevaid poliitikuid. Herkel või Savisaar? Herkel ja 3 punkti käes! Herkel või Helme? Herkel ja 6 punkti! Savisaar või Helme? See oli raske valik, aga tõstis skoori 9-le. Huumor jätkus: Rõivas või Ossinovski?!
Mõne ankeedi eest sai isegi 100 punkti! Rääkisin, kus mul internet on ja pikalt ma seal istun. Mida telekast vaatan? Kas mul auto on ja millist kindlustusfirmat eelistan. Kas mulle meeldib kodumaine toit ning kui palju ma Lätist alkot ostan. Et ma ei osta, siis sealt ma eriti punkte ei teeninud. Loomulikult unustasin parooli ära ja ei pääsenud oma arvamuskontole enam ligi. Aga ankeedid tulid endiselt: kui tihti ma kinos käin ning kumb telefon on parem? Ja isegi midagi seaduste kohta.
Ning äkki saadeti mulle meilikasti kupong! Mõtlesin, et mõni selline, millega saab mõttetut kaupa veidi odavamat. Aga ei, tundus lausa raha olevat. Läksin kingapoodi ja küsisin, kas see on raha. Oligi. Valisin välja ühe poole hinna peale lastud karbi, andsin kupongi ära ning jalutasin minema.
Nüüd on mul siis uued kingad. Firmakad, hea lõhnaga ja stressivabad. Seisan, liigutan varbaid ning mõtlen vaba kodaniku vabu mõtteid. Hetkel sellest, et uut jakki oleks ka vaja.
JAANUS JÄRS
