Leian end sageli mõtlemast, kui enesestmõistetavalt võtavad paljud inimesed täna igapäevaseid õigusi ja võimalusi. See oli ju kõigest 20 aastat tagasi, kui meist vaid 80 kilomeetri kaugusel asuva Helsingi külastamine oli väheste valitute privileeg, enamikele kättesaamatu unistus. See oli vaid kaks kümnendit tagasi, kui meil puudus õigus otsustada, millesse me usume, millist maailmavaadet me toetame, kes meie huve esindab. Need võimalused ei tekkinud meile iseenesest, pidime nende nimel väljendama hoiakuid ja tegema tegusid, mis olid nõukogude süsteemis mõeldamatud.

Arvestades, kui vähe oli meil kogemusi ja vahendeid, tundub uskumatu, et sellega üldse hakkama saime. Kodanike komiteede tegevust kavandas ja koordineeris aktsiooni algpäevil tosin, hiljem aga juba mitu tuhat vabatahtlikku üle Eesti, ilma et nad oleksid selle eest palka saanud, et keegi neile telefoniarveid või bensiinikulusid kompenseerinud oleks. Ja ilma et keskajakirjandus oleks neid rahva teavitamisel toetanud. Eesti seni suurim kodanikualgatus sai teoks ennekõike tänu sellele, et ligi 800 000 inimest pidas seda eesmärki – taastada Eesti Vabariik – oluliseks, näitas üles positiivset suhtumist ja registreeris end EV kodanikena. 

Tahe allutas hirmud

Üleskutse määratleda end Eesti kodanikuna levis siiski kiirelt ja inimesed tulid vaatamata hirmule võimalike karistuste ees algatusega kaasa, kuna ettevõtmise loogika oli lihtne ja selge. Eesti Vabariik ei olnud kunagi lakanud eksisteerimast, vaid see oli võõrvõimu poolt okupeeritud. See tähendas, et Eesti Vabariigis oli kodanikel endiselt õiguslik pädevus otsustada riigi saatuse üle, vaja oli vaid näidata oma tahet, moodustades seaduslik esindajatekogu. Seoses Nõukogude Liidu nõrgenemisega oli olukord nendeks sammudeks enneolematult soodne.

Eesti kodanikkond sai enesemääratlemise ja esinduskogu valimisega hakkama, Eesti riik taastati ning eestlane sai õiguse ja võimaluse omas riigis omas keeles oma tahet väljendada. Kuid kodanikuks olemine ei lõpe ühe olulise otsuse tegemisega. Kodanikuks olemine tähendab aktiivselt ühiskonna arendamisest osavõtmist, selles on aga Eesti kodanikkond alles lapsekingades. Ja siin pole ka midagi imelikku. Lääne-Euroopa riikides on kodanikud saanud ennast oma riigiga samastada juba aastasadu. Meil on iseseisva riigi kogemust vaid mõned aastakümned, mistõttu oleme alles õppimas seda, kuidas oma riigi käekäigus osaline olla. Ja ka seda, kuidas olla uhke iga väikseimagi saavutuse üle nii minevikus kui praegu. 

Kodanik kannab vastutust

Me ei jõua kuhugi, kui korrutame endale pidevalt, et sellist Eestit me ei tahtnud ja seetõttu me selle eest vastutust ei kanna. Me tahtsime ju okupatsioonivõimust vaba Eesti Vabariigi taastamist ja see soov täitus täiel määral! Milline meie Eesti on, sõltub sellest, millised on siin inimesed, millised me ise oleme. Põhiseaduse järgi on meil õigus osaleda valimistel, aga tegelikult on see meie kohustus. See võib küll keeruline olla, kui ei oska ühtegi parteid eelistada, aga siis jätke välja need, keda te ei usalda, ja valige see, kes viimasena sõelale jääb. Kui mina ei otsusta, otsustab minu eest ju keegi teine. Protestist või passiivsusest valimata jätmine on allaandmine.

Poliitikud kulutavad kuuldavasti palju aega kohtumistele valijatega. Iga kodanik, kes tunneb, et tema esindaja ei õigusta ootusi, peaks otsima võimalust osaleda sellistel kohtumistel, või veelgi tõhusam – korraldama koos mõttekaaslastega ise selliseid kohtumisi ükskõik millises Eesti paigas, sest riik ei asu vaid Toompeal. Vaikimisi pettumine, poliitikute tagaselja siunamine ja käegalöömine ei vii elu edasi.

Vabariigi loomine 20. sajandi alguses nõudis palju inimelusid ja suurt kangelaslikkust, selle taastamine 20. sajandi lõpus aga visa selgitustööd ja aktiivset korraldamist. Vabariigi püsimajäämine ei juhtu niisamuti iseenesest, selle nimel peab igaüks meist oma panuse andma. Ma loodan, et täna, 20 aastat pärast seda, kui suurima kodanikealgatuse tulemusena kogunes Eesti Kongress, Eesti kodanike esinduskogu, kes tegutses Eesti Vabariigi taastamise nimel, mõtleb iga eestlane selle üle, milline õnn on elada vabas riigis. Ja leiab endas piisavalt vastutust ja tahet selle õnne nimel ka tulevikus aktiivse kodanikuna ühiskonnas mõtte, sõna ja teoga kaasa lüüa.

iii

EVE PÄRNASTE, Eesti kodanike komiteede liikumise organiseerija alates märtsist 1989, Eesti Kongressi saadik  1990-1992