Eelmine aasta oli Euroopa Liidus pühendatud kodanikule. Tegelikult jätkub sama teema ka sel aastal. Kuid mida see tähendab?
See tähendab mõtlemist sellistele küsimustele, kuidas saaksid kodanikud Euroopa Liidu tegevuses rohkem kaasa lüüa, kuidas vältida olukorda, et Brüsselis toimuv on tavainimestele enamasti kõrge ja kauge, ning ka kuulamist. Kuulamist, mida on inimestel Euroopa Liidu kohta öelda.
Loomulikult ei eelda Euroopa Komisjon, et hommikul silmi lahti lüües hakkab inimene mõtlema Euroopa Liidu tulevikust, vaagima kohtade arvu Euroopa Parlamendis või midagi säärast. Euroopa Liit ei ole teema, mis peaks meid saatma 24 tundi ööpäevas. Ent mingi oma arvamus võiks ju olla.
Elu on näidanud, et see arvamus kujuneb ikka päris mitme mõjutaja kaasabil. Osa minu tööst tähendab ka tuuritamist Euroopa Liidu Maja väljapanekuga suvehooaja laatadel ja talihooaja messidel. Ning see tähendabki rääkimist laatu ja messe külastavate inimestega.
Valdavalt positiivsed arvamused
Arvamus Euroopa Liidust ei ole midagi õhus eraldi seisvat. Enamasti liituvad selle arvamusega inimese enda käekäik, sisepoliitiline olukord Eestis ja ka lihtsalt ilmaolud. Kui kellelgi läheb elus halvasti, arvab ta halvasti ka Euroopa Liidu kohta. Kui Eesti poliitikat saadavad skandaalid, langeb vari ka Euroopa Liidu peale.
Siiski on arvamused valdavalt positiivsed. Kodanikuaasta raames tegime mõnel laadal-messil ka väikese küsitluse, paludes külastajail täita ankeedi teemal, mida nad Euroopa tulevikust arvavad. Vastused olid mõneti üllatavad. Üsna oodatav oli jaatav vastus küsimusele, kas Euroopa Liidus tuleks inimeste arvamust rohkem arvesse võtta. Ent põnevamaks läksid asjalood siis, kui enamik vastanuist arvas, et tulevikus aitab meid edasi rohkem poliitilist liitu.
Sotsiaal- ja muust meediast kuuleb ju vastupidist, et Eestit ähvardab suveräänsusest ilmajäämine, et Euroopa Liit muutub kohe föderatsiooniks ja et seega kaotab Eesti igasuguse sõnaõiguse ja kõike hakatakse otsustama Brüsselis.
Küsimus näikse olevat siiski selles, mis tingimustel tihedam poliitiline liit moodustatakse. Hirmutamistaktika järgi on tihedam poliitiline liit selline, et Eestil poleks üldse mingit sõnaõigust. Ja loomulikult kaotaks Eesti. Samas on elu näidanud, et paljude asjade lahendamiseks pole muud võimalust kui ühine tegutsemine.
Otsustusõigus kiirem
Erinevalt sõjajärgsest ajast, peab Euroopa Liit konkureerima olemasolevate ja tärkavate suurjõududega – USA, Hiina, Jaapani, India, Brasiilia ja teistega. Kõikides nendes riikides on otsustusprotsess oluliselt kiirem kui Euroopa Liidus. Selleks, et olla tõhusam ja reageerida kiiremini turumuutustele maailmas, peaks Euroopa Liit ka justkui kärmemalt tegutsema. Ent siin algabki nokk-kinni-saba-lahti efekt – kärmemalt tegutsemine eeldab kiiremat otsustusprotsessi, see aga eeldab liikmesriikide suuremat koostööd ehk tihedamat poliitilist liitu. Kuid – ja siin ongi konks – tihedam poliitiline liit tähendab ühtlasi osaliselt suveräänsusest loobumist. Ning teatavasti ei ole just väga häälikoguv valimisloosung, mis kutsuks üles suveräänsusest loobumisele. Kõik valimised on seda näidanud.
Niisiis on valik: kas olla suurema suveräänsusega ja jääda maailmast maha (või siis mitte liikuda edasi samas tempos) või liikuda maailmaga koos ja anda osa suveräänsusest ära. Ma ei arva, et see oleks lihtne valik ja selles küsimuseasetuses on ka vaheastmeid ning päevapealt ei vaju Euroopa riigid kohe kindlasti kuskile unustusse. Ent trend on sinnapoole.
Tegelikult pole Eesti kodanikud piirdunud ankeedile vastamisega üksnes tihedama poliitilise liidu osas. Euroopa kodanikualgatus tähendab, et mingi üleeuroopalise seaduse jõustumiseks tuleb koguda Euroopa Liidust miljon allkirja, kuid nipp on selles, et allkirju on vaja vähemalt veerandist, so seitsmest liikmesriigist minimaalse allkirjade hulgaga. Eesti puhul on selleks hulgaks 4500. Pärast peab seaduse küll heaks kiitma ka Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament.
Rebimine Europarlamendi kohtade pärast tuleb suur
Vähemalt seitsmest liikmesriigist allkirjade saamine eeldabki tihedamat koostööd. Eesti kodanikud on kaasa löömas mitmes kodanikualgatuses, nii on Euroopa Komisjonile esitatud vett kui avalikku hüve ja inimõigust käsitlev seadus.
Mida rohkem on altpoolt tulevat koostööd liikmesriikide vahel, seda vähem on stereotüüpe teiste rahvuste kohta. Noorema põlvkonna jaoks on ilmselt enesestmõistetav piirikontrollita liikumine Euroopa Liidu sees ja suhtlemine teiste rahvuste esindajatega. Vanemale põlvkonnale võib piiriületus jätkuvalt tähendada suursündmust.
Kõik need küsimused – suveräänsus, poliitiline liit, kodanikualgatus – kerkivad ühel või teisel kujul arvatavasti päevakorda ka tulevastel Euroopa Parlamendi valimistel. Viimased arvamusküsitlused näitavad, et Eesti erakondade populaarsus erineb üksnes nelja-viie protsendipunkti võrra. Võib eeldada, et rebimine Euroopa Parlamendi kohtade pärast tuleb suur. Väga palju oli 2009. aastal neid, kes jätsid hääletamata, kuid nüüdne olukord nii Eestis kui ka Euroopas vajaks rohkem aktiivsemaid kodanikke.
Demokraatia tähendabki ju vanakreeka keeles rahva võimu. Kui rahvas on ükskõikne ega soovi poliitikas osaleda, kasutatakse seda ära tema enda vastu. Euroopas toimuv mõjutab meid nii otseselt kui kaudselt, tahame või mitte. Mida paremini oleme Euroopa asjadega kursis, seda väiksem on oht lasta endaga manipuleerida.
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse teabenõunik. Selles artiklis väljendab ta oma isiklikke seisukohti.
i
ERKKI BAHOVSKI
