Tundub, et oleme orjad, kes elavad vabal maal. Oleme poliitorjad, kes peavad alluma erakondade tagatubade diktaadile, mille ahelaist vabanemine paistab lootusetuna – on ju tegemist aastakümnete jooksul parimate poliitseppade poolt vorbitud tootega.
Paistab, et üksnes elanikkonna ühtne tahteavaldus suudaks pehmendada ühiskonda lõhestavaid poliitahela jootekohti, avada tee kodanikualgatuse laviinile ja looks eeldused kriisist pääsemiseks. Kodanikualgatuseta paistavad kõik teed meid tupikutesse viivat. Labürindis tiirutamisel pole ju mõtet – see on kulukas, kasvatades seejuures ühiskonnas pingestunud vastuolusid veelgi.
Valesid ja õigeid seisukohti ei ole olemas. See, mis ühele paistab õigena (tõena), võib teisele tunduda valena — ja vastupidi. Mõttetud vaidlused tõe ja vale otsimise pärast on väsitavad ja ühiskonda kurnavad.
Erakondade võimu tuleks piirata
Kodanikualgatuse aktiviseerumise eelduseks on vabadus. Üksnes erakondade võimu piiramine sillutaks tee kodanikualgatusele. Erinevatele kogukondadele tuleks luua seaduslikud võimalused ühiskonnas toimuvatesse (otsustus)protsessidesse sekkumiseks.
Senised väikese rühma arvamustel põhinevad otsustamised vajaksid avardamist. Isegi tuhatkonna inimese arvamusküsitlused ei ole kõiki puudutavate üldistuste tegemiseks piisavad.
Valimisloosungite ja erakondade programmide väärtused muutuvad aga ajas kiiresti, sõltudes arengutest ja muudatustest elukeskkonnas. Just nimetatud põhjusel ei saagi praegust valitute osalemist otsustusprotsessides võrdsustada valijate esindamisega. Valimisloosungid ja erakondade programmid kajastavad üksnes üldpõhimõtted ja on pigem võimule pääsemise vahendiks, mitte konkreetseks tegevuskavaks.
Ühiskonna areng on jõudnud staadiumi, kus on vaja demokraatia madalamalt astmelt ehk esindamiselt liikuda edasi kõrgemale ehk osalemisele.
Jüri Toomepuu ütles hiljuti: “Suurem osa probleeme ongi meil ju tekkinud sellest, et võimulolijate majanduslikud-poliitilised ja eesti rahva huvid ei ühti.”
Öeldule on raske vastu vaielda. Kuid samas ei tasuks unustada, et tegemist on üksnes tagajärjega, mitte põhjusega. Tagajärjele pühendumisega jätame unarusse põhjuse – selle, millega protsesse juhitakse.
Võimulolijate ja rahva huvide ühtimatuse põhjustab pigem volitatute teadmatus ja oskamatus, mitte niivõrd nende egoism ja pahatahtlikkus.
Igaüks pidavat lähtuma oma rikutuse astmest. Näiteks need, kes on harjunud halvasti kohtlemisega, näevad halba ka teiste tegemistes, tajuvad kuuldus negatiivset. Neil on raske uskuda kaaslaste siirusse ja heatahtlikkusse.
“On raske uskuda, et keegi räägib tõtt, kui teate, et ise tema asemel valetaksite,” on öelnud Louis Mencken.
Õiglust ei tohi tuua ohvriks õigusele
Nii on ka turvaliselt materiaalselt kindlustatul raske mõista puuduses ja hirmus elava inimese mõtteid ja vajadusi.
Võimulolijate elu on aga vaieldamatult suuremast osast ühiskonnaliikmetest turvalisem, nende materiaalselt vajadused paremini tagatud. Arvatavasti just seetõttu töötabki kõrgetel positsioonidel olevate kaasmaalaste mõte teistest ühiskonnaliikmetest erineval lainepikkusel.
Ebavõrdselt jaotunud sissetulekud on ühiskonnale suureks ohuks. Õiglust aga ei tohiks tuua ohvriks õigusele.
Ühiskonnas toimuvad otsustusprotsesside mehhanismid vajaksid reformimist. Haridus- , haldus- ja muude reformide kõrval vajaks reformimist ka demokraatia.
Kodanikele tuleks luua seaduslikud tingimused ühiskonnas toimuvates otsustusprotsessides osalemiseks.
On jäänud mulje, et võimulolijad justkui kardaksid igasuguseid rahvaalgatusi ja referendumeid. Igatahes selline arvamus on tekkinud nende arutelusid ja tegemisi jälgides.
Samas oleks ju õige, kui olulistes küsimustes otsustamised algaksid kogukondadest, mitte erakondade tagatubadest. Ideed ja seisukohad, mis kujunevad külade, korterelamute, alevike, linnaosade ja teiste kogukondade konsensuslikul üksmeelel, kindlustavad ühiskonna arengu, tagavad selle liikmete üksmeele. Üksmeel tekitab ühtekuuluvustunde, mille defitsiitsust paljud meist tunnevad. See annab isegi rohkem tunda kui materiaalne puudus.
Väikese seltskonna tõe kuulamine ja kummardamine on väsitav, suunates ühiskonnakorralduse paratamatute kriisideni. Sellised otsused tuginevad ju populismil ja egoismil, mille tulemusega kaasneb erinevate sotsiaalsete rühmade vastandamine.
Jääb vaid loota, et 1. mail üle Eesti toimunud mõttetalgud lõid pretsedendi kodanike kaasamiseks ühiskonnakorraldust puudutavate küsimuste lahendamisse ja seisukohtade kujundamisse. Innustust saadakse aga üksnes siis, kui see suudab muuta ühiskonnas senini toimuvaid otsustusprotsesse. Vaja oleks luua eelkõige seaduslik alus, mis teeksid referendumitest ja mõttetalgutest ühiskonnakorraldust puudutavate otsustamisprotsesside lahutamatu osa.
Kui inimene otsustamisse kaasatakse, tekib tal kodanikuvastutus. “Mina” muutub “meieks”.
iii
EUGEN VEGES
