Põltsamaa linna ja piirkonna rahvale hästi tuntud klaveriõpetaja, mitmete ansamblite ning tantsurühmade klaverisaatja Taimi Geraštšenko on inimene, kes ei oska kunagi “ei” öelda. Nagu teda kuhugi kutsutakse, nii on ta alati kohe ka nõusoleku andnud. Neid osalemisi ühe või teise kollektiivi taustajõuna on tal olnud tõesti palju.
Pikem koostöö seob naist Põltsamaa kultuurikeskuse segaansambliga. “Olen päris hulk aastaid olnud klaverisaatjaks ka Kamari Haridusseltsi naisansamblile, kes on tõeliselt vahva kollektiiv. Tavaliselt on meil seal naisansambel, kuid laulupeoaastal muutub see naiskooriks. Vähemalt kahele viimasele suurele laulupeole oleme me suutnud selle kooriga pääseda. Olin elus esimest korda laulukaare all alles eelviimase suure peo ajal,” meenutas ta.
Taimi käis hiljuti Torma segakooriga Rootsi-reisil, kui koor Tallinki laeval laulis ning tema neile klaverisaatjaks oli. “Seni, kuni ma veel oma tööd teha suudan, ja niikaua kuni mind veel kuhugi kutsutakse, ei näe ma põhjust ära öelda,” rääkis Taimi Geraštšenko.
Linnaelu meelitas Kohtla-Järvele
i
“Minu vanemad on mõlemad pärit Peipsi äärest ja seetõttu tunnen ma oma juuri ikka seal Kodavere kihelkonnas. Mu vanemadki on maetud Kodavere surnuaeda. See on see päris minu kant,” rääkis Taimi. Paraku muutus elu maal 60 aastat tagasi väga raskeks ja inimesed suundusid parema elujärje otsinguil linnadesse. See oli aeg, kui Kohtla-Järve linna üles ehitama hakati ning inimesi kutsuti siis sinna tööle.
“Eks minu isa-emagi järgisid seda üleskutset ning lootsid jalad kindlamalt maha saada,” jutustas Taimi.
Enamiku oma suvistest koolivaheaegadest veetis ta siiski Peipsi ääres sugulaste juures. “Seal elas mu ema vend. Nende kodu asus selles talus, kus mu ema sündinud oli. Mu onunaine Ella oli mulle lausa ema eest ja nende tütart ning poegi võin ma täiesti oma õeks ning vendadeks pidada. Mulle on sealt meelde jäänud, et õppisin tegema kõikvõimalikke maatöid alates peenarde rohimisest kuni heinatööni. Kahjuks ma lehma lüpsmist ära ei õppinud, ehkki onunaine seda väga soovis. Seegi on mul meeles, et mu sugulaste maja juures asunud mänguplatsil Piibumäel, kuhu küla noored kokku tulid, käisid suveõhtutel vägevad võrkpallilahingud. Sageli lõppesid need alles pimedas. Minu jaoks oli see suvine maaelu nii tähtis, et mul jäi seetõttu kooli ajal isegi laulupeole minemata,” meenutas naine.
Maja ehitamiseks kulus aastaid
i
Tegelikult asusid tema isa ja ema Kohtla-Järvele maja ehitama. Selleks teeniti raha põllusaadusi kasvatades ning neid Leningradi turul müümas käies. Seetõttu kulus maja ehitamisele hulk aastaid. Kui Taimi kümneaastaseks sai, koliti lõpuks oma majja.
“Olin tollel ajal päris tõsine raamatute lugeja. Lastele anti ikka natuke taskuraha ka. Mäletan, et mu sõbranna ostis oma raha eest enamasti kommi, mina aga lasteraamatuid.”
“Hinnete poolest olin ma koolis päris hea õpilane. Õppisin Kohtla-Järvel eestikeelses koolis. Üsna pea ehitati meie koolimaja kõrvale suur hoone, kus õppisid vene lapsed.
Peale selle kooli valmimist said meie koolis tavapäraseiks üldkogunemised, kus kõigi ette kutsuti need poisid, kes olid vene poistega kaklemas käinud. Samal ajal käisin ma juba ka muusikakoolis, mõistagi klaverit õppimas. Olin üksi kasvanud laps ja mulle meeldis omaette mängida. Lisaks muusikakoolis ette antud lugudele mängisin raadiost ja televiisorist kuuldud lugusid.”
Suunajaks “Estonia” lauljanna
i
Üle kõige meeldis Taimile muusika. Tema isa lävis omal ajal sellise seltskonnaga, kuhu kuulusid mitmed tollased muusikainimesed, teiste seas kunagine kuulus “Estonia” lauljanna Tooni Kroon. “Küllap oli tema üks nendest, kes isal mu muusikakooli soovitas panna. Kui ma olin jõudnud seitsmendasse klassi, lubati meil proua Krooniga koos musitseerida. Olin siis Tooni Kroonile klaverisaatjaks,” rääkis Taimi.
Tartus Heino Elleri nimelises muusikakoolis õppimise aeg oli tema elu üks ilusamaid perioode.
Tegelikult oleks ta muusikakooli lõpetamise järel võinud ka konservatooriumi minna, aga polnud kedagi, kes tagant oleks torkinud. “Sel hetkel oli mul väga hea meel, et minust saab nüüd tööinimene ja ma saan ise endale raha hakata teenima. Õpilase elu oli ju teadagi, milline – vahel oli raha, vahel polnud kopikatki. Oma elu peale saamine tundus siis äärmiselt oluline ja nii minu õpingutee sellega piirduski,” rääkis naine.
i
Koolikaaslane määras saatuse
i
“Peale muusikakooli lõpetamist suunati mind tööle Põlvasse. Paraku ei tahtnud ma sinna minna. Mul oli tihti tarvis sõita nii Kohtla-Järvele isa juurde kui ka Peipsi äärde sugulaste juurde ja Põlvast oleks selliseid sõite väga keeruline olnud ette võtta. Mul oleks tulnud vahepeal Tartus umber istuda. Üks minuga koos muusikakooli lõpetanud Tartu tüdruk aga suunati tööle Põltsamaale. Temal oli ükskõik, kas minna Tartust 60 kilomeetri kaugusele ühes või teises suunas. Minu jaoks olid ka mõlemad võõrad, sama silbiga algavad kohanimed. Nii me oma töökohad vahetasimegi, ehkki selleks tuli päris põhjalik paberimajanduslik kadalipp läbida. Kuid dokumendid said korda ja 1. augustil 1972. aastal tulin ma tööle siia Põltsamaa Muusikakooli. Tollane muusikakooli direktor Aleksander Kossatkin võttis mu kenasti vastu.”
Taimi elukohaks sai maja otse Põltsamaa jõe kaldal, kus Eduard Bornhöhe omal ajal “Tasuja” kirjutas. Tema nimi oli tollal Taimi Jõgi ja elukoht asus Jõe tänavas.
Praegu imestab naine selle üle, kuidas tollel ajal tohtisid õpetajad anda väga palju tunde. Nüüd on see arv piiratud. Kui praegu on lubatud õpetajal anda nädalas natuke üle kahekümne tunni, siis tookord oli 40 tundi nädalas tavaline. Sedagi juhtus, et mõnda kolleegi asendades tuli nädala jooksul lausa 50 tundi anda.
“Vaatamata sellele, et palganumber jäi alla saja rubla, suutsin ma selle raha eest tasapisi muretseda kõik majapidamises vajaliku. Saabusin ju Põltsamaale väikese kohvrikesega käe otsas, midagi rohkemat mul polnud. Ehkki minu isa ja vanaema ning onunaine toetasid mind.”
i
Tants ja klaverimäng viis noored kokku
i
Taimi sõnul pole ta Põltsamaal elades ja töötades kunagi igavust tundnud, sest haarati põhitöö kõrvalt siinsete muusika- ja tantsuinimeste poolt kohe kaasa nende tegevusse.
“Nagu koolipäev lõppes, läksin ma kohe kusagile laulu- või tantsuproovi. Hea, kui nädalas üks vaba õhtu juhtus olema. Sellel ajal juhendas Sirje Georg väga aktiivselt “Heli” koori, samuti naisansamblit ja Põltsamaa EPT meesansamblit. Nii sattusin ma pikemaks ajaks just Sirje Georgi klaverisaatjaks. Juhtus nii, et Põltsamaa kultuurikeskuse kauaaegne tantsujuht Senta Bergmann kutsus mu ühe tollase rahvatantsurühma klaverisaatjaks. Seal tutvusin oma tulevase abikaasaga, kes töötas siis Põltsamaal kellassepana ja teeb seda tööd tänaseni. Meie tutvus algas 1972. aastal, kuid ametliku kooseluni läks veel aega.” Noored abiellusid 1978. aastal.
i
Leidis eest meeldiva kollektiivi
i
Oma tööaastatele tagasi mõeldes tõdes Taimi Geraštšenko, et sattus väga meeldivasse kollektiivi. “Mul pole oma pikkade tööaastate jooksul kordagi tekkinud tunnet, et ma ei taha hommikul tööle minna kartuses, et seal ootavad mind ees mingid intriigid, või sellepärast, et olen kellegagi tülis. Vastupidi – meil on siin hästi ühte hoidev kollektiiv ja me teeme tõepoolest kõike koos.” Taimi Geraštšenko käe alt on läbi käinud väga palju lapsi ja noori. Tegelikult olid aastaid tagasi klaverimängu õppinud noored veidi pühendunumad. Võib-olla tuleneb see laste suurest koormusest tavakoolis, lisaks on tänapäeval vaba aja sisustamiseks rohkem võimalusi. Tänavu on klaverimängu õppimist alustanud noori veidi vähem kui eelmisel aastal, kuid Taimi ei karda, et laste huvi klaverimängu vastu kaob.
Tema õpilastest on kindlasti tuntuim löökpillimängija Toomas Rull, kes on mänginud rokkansamblis “Ruja,” “Ultima Thules”, osalenud mitmetes teleesinemistes jne. Paljudest Taimi õpilastest on tänaseks samuti muusikaõpetajad saanud. Läbi kõigi koolis töötatud aastate on ta olnud klaverisaatjaks väga erinevatele tantsurühmadele, kooridele ning ansamblitele.
Mitu tööd korraga käsil
i “Kodus ei saa ma kunagi niiviisi istuda, et mul kudumisvardaid või heegelnõela käes ei ole. See on minu jaoks lausa sõltuvus. Minu käed liiguvad ka siis, kui ma televiisorist jutusaateid või kriminaalfilme vaatan. Need viimased köidavad mind eriti ning ma olen ka suur kriminullide lugeja. Mul peab tavaliselt mitu tööd korraga käes olema. Vahel nokitsen ka kusagil õues. Meie Marja tänaval asuva maja juurde kuulub ka väike maalapp, mis vajab samuti hooldamist. Paraku on mul kodus klaveri taha istumiseks häbematult vähe aega,” tunnistas ta. Kooridega kaasa reisides on Taimi külastanud nii Norrat, Rootsit kui Soomet. Tänavu suvel sattus ta aga EELK Põltsamaa koguduse segakooriga Saksamaale. Taimi enda soov on jõuda ka Iirimaale ja Šotimaale. Tahab õigel ajal “rongilt” maha astuda i “Ise mõtlen, et kui õige hetk kätte on jõudnud, tuleb vaikselt “rongilt” maha astuda. Küll tulevad ka uued ja paremad asemele. Praegu on mul muusikakoolis mõned minust vanemadki kolleegid, kes saavad veel suurepäraselt hakkama. Seni kuni minu teeneid veel vajatakse ning kuni ma suudan ja jaksan, tahan kindlasti oma tööd jätkata. Kui kõigevägevam mulle selleks veel tervist ning jõudu annab, tahan ikka siinsetele laulu- ja tantsuinimestele taustajõuks olla. Kui ma selle kõrvalt veel abikaasa, perenaise ja vanaema ülesandeid suudan täita ning lapselaste kasvamisele kaasa elada, võin julgelt tulevikule vastu minna,” rääkis klaveriõpetaja Taimi Geraštšenko. Taimi Geraštšenko elukäik *Nägi ilmavalgust 1951. aastal Kohtla-Järve linnas *Isa töötas Kohtla-Järve Keemiakombinaadis keevitajana *Vahetult pärast Taimi sündimist jäi tema ema tõsiselt haigeks *Tüdruk oli kuueaastane, kui ema suri *Teda kasvatas emapoolne vanaema *Koolitee algas 1959. aastal Kohtla-Järve 4. kaheksaklassilises koolis *Pärast kaheksanda klassi lõpetamist õppis edasi Tartus Heino Elleri nimelises muusikakoolis *1. augustil 1972 asus tööle Põltsamaa muusikakooli *Abiellus 1978. aastal *Perre sündis 1978. aastal tütar Katrin ning 1983. aastal poeg Peep *Mõlemad lapsed on valinud muusikutee – tütar õppis puhkpilliorkestri dirigendiks ja töötab Tallinnas lasteaias muusikaõpetajana *Tütre peres on viieaastane poeg Fed ja kolmeaastane tütar Liisi *Pojast on saanud trompetimängija Eesti Kaitseväe orkestris, ta jätkab töö kõrvalt õpinguid magistrantuuris
i TOOMAS REINPÕLD
Lisaks leiab Taimi aega ja tahtmist ka käsitööd teha. Umbes kuus-seitse aastat tagasi asus ta kangast kuduma.
Suur reisija Taimi ei ole. Enamasti on ta reisile sattunud ikka koos mõne muusikakollektiiviga. “Puhkusereisil olen käinud ühe korra koos tütrega. Tookord käisime Egiptuses.”
Vaatamata sellele, et uuel aastal täitub Taini Geraštšenkol neljakümnes tööaasta, ei kavatse ta paari aasta pärast, kui vanus seda juba lubaks, pensionipõlve pidama jääda. Pealegi ütlevad kolleegid, et seni, kuni ta pole endale sama head asendajat leidnud, ei lase nad teda muusikakoolist kuhugi. Tegelikult arvab Taimi ise, et kui pensioniaeg kätte jõuab, ta enam erialaõppureid vastu ei võta.
