Läinud pühapäeval sai Maarja-Magdaleena küla keskel, vana meiereihoone esisel platsil teoks kevadlaat, mille plaanid selle idee autoril ja peakorraldajal Ilme Roosmäel ning Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsi liikmetel talvest saati meeles mõlkunud.
Ammust Maarja laada traditsiooni tahab maarahvaseltsi aktiiv nüüd koos taimetargast Ilmega taastada.
Laadapäeva hommikul viimaseid ettevalmistusi tegeva perenaisega majas ja õuel kaasa joostes saab võhikust uudishimutseja teada, miks Ilme just selles suures meiereihoones elab, mille kõrgel korstnal trooniva kurepesa järgi majapidamine nime on saanud.
Kui Ilme 1959. aastal Õisu tehnikumi lõpetas, suunati ta siinsesse meiereisse tööle. Tuli paariks aastaks ja suunamisega, kuid jäigi. Sellest, et piima töötlemine siin lõpetati ja lõpuks ka eralehmapidajate piima kokkuost kinni pandi, millega siin oma elutöö teinud Ilme veel 2002. aasta viimase päevani tegeles, on tal kahju siiamaani.
Meiereihoone oli aga Ilmele nii südame külge kasvanud, et ta siia endale eluruumid sisse seadis ja nüüd rändrüütli visadusega hoonel hinge sees hoiab.
Kuigi kõikides ruumides just mööblit sees pole, tarvitab Ilme neid siiski ühel või teisel moel. Eeskojas on tal näiteks laadapäevaks külalistele kena valge linaga teelaud kaetud. Kui termosekorke pisut paotada, tungib ninna ja meeltesse lummav metsa- ja heinamaalõhn. “Seal on metsmaasikas, seal pipramünt, seal segud,” räägib taimetark, kes kellelegi oma nõu, abi ega maarohtusid ei keela. Maitstud saab võililleõitest torti, tõelist vitamiinipommi. Ka laadal on Ilmel oma lauake, kust huvilistele taimi jagab. Aga et maarohud head teevad, selles ei kahtle keegi, kes Ilme head jumet silmab või tema kärmet liikumist tähele paneb.
Kõrvalisse nurka mahub vaikusetuba, kus soovija omaette mugavalt lesida või raviteed juua saab, õues ootavad aga külalisi energiapüramiidid, kus samuti kõik nii seatud, et tõbisel või lihtsalt rahu ja vaikust soovijal võimalikult mugav olla oleks. Laadalisi ootab ka lepitustünn, kus tüllipööranud Ilme nägemuse kohaselt seni istuvad ja metsarohtude lõhna naudivad, kuni pahameel üle läheb.
Olgu ette ära öeldud, et seda atraktsiooni pühapäeval ei tarvitatud, sest laadarahvas oli sõbralikus, lausa ülemeelikus tujus.
Enne avamist osa kaupa läinud
Tublisti enne laada ametlikku algust jõuab lilletaimekoormaga kohale maarahvaseltsi juhatuse esimees ja kohaliku rahvamaja juhataja Tiia Pärtelpoeg. Tuleb välja, et lisaks muudele oskustele on tal ka veel rohelised näpud. Ja et platsil juba rahvast liigub, kaob tema korvidest-kaussidest hulk astreid ja petuuniaid juba enne n-ö õiget aega. Sama lugu on teiste taimekraamiga. Astutakse ligi, uudistatakse ja küsitakse hinda. Ja viiakse endale meelepärane kohe varjule. Esialgu taheti laata vaid taimede-istikute vahetamisena korraldada, kuid et kõigil ju midagi sellist pakkuda pole, mida rohelise kraami poolest varakamal tarvis läheks, on siiski käibel Eesti kroonid. Vaid selle vahega, et hinda ei kaubelda mitte maha, vaid juurde: “Oh, mine ikka, nii odavalt ma ei võta, see ju puha muidu saadud…” jne.
Meiereitrepil on kaks mahukat purki, sees kalakesed ja juures silt: “Tiigikalad, tasuta”.
“Pisikesed on nad sellepärast, et kui õhtul püüdma läksin, siis suured enam välja ei tulnud,” põhjendab eluaegne pedagoog Vahta Pilden, kel muide aastaid üle kaheksakümne, oma kehva kalaõnne. Teda ja teisigi siin jälgides hakkab tunduma, et kogu külarahvas tarvitab Kurepesa-Ilme eeskujul hoolega maarohtusid. Igatahes ei kohta platsil ühtegi virila näoga vanainimest, kõik on noored ja naerusuised, ametlikest vanusenumbritest hoolimata.
Sirje Teesaar sätib ennast jorjenijuurikate ja väiksemate lilletaimede keskel sisse, seltsiks noor kitseke ja kamp küülikuhakatisi. Kitsele seltskond ei istu, ta tahaks koju, kuid jänkud ei lase end laadamelust segada ja näksivad isukalt võililli, mida lapsed neile agaralt ette tassivad. Mõned loomakesed leiavad päeva jooksul endale ka uue kodu. Platsi teises servas kireb kukk.
Loomulikult pole ei kitse, küülikuid ega kanu ja kukkesid siia vaid müüma tuldud. Külarahvas on mõelnud sellelegi, et lapsed loomi vähemalt näeksid.
Korralik laat tuleb ka avada!
Kui ka kaugemalt tulnud taime- ja istikumüüjad, käsitööesemete ning muu riidekraamiga kauplejad kohad sisse on võtnud, tuleb Tiial meelde, et heldeke, laat ju ametlikult avamata.
Maarahvaseltsi nimel ta seda teebki, lubades, et kui esimene laat õnnestub, siis kasvatatakse sellest traditsioon ja ehk saadakse siinsamas kokku juba sügisel. Tundub, et kõik sujubki ootamatult hästi, mitmel müüjal hakkab peagi kaupa nappima. Kurepesa talu perenaise süsimust kass, kes hommikul veel rahulikult õuemurul päevitas, on ennast igaks juhuks kõrvalisemasse kohta sisse seadnud. Mine tea, äkki tuleb kellelgi pähe ka teda endale tahtma hakata. Või võetakse kaasa õnneloosiks, sest sellelgi laual leidub tavapäratut kraami: lilletaimi ja põõsaistikuid, meepurke ja jõhvikakarpe. Targem on karta kui kahetseda!
Kui Allar Aardevälja hommikupoole asjata supisööjaid ootas, siis lõunaaja lähendes tekib nii supitahtjaid kui jäätisemaiaid, nii et ei Karoliina kohvik ega Elistvere supiköök või nuriseda, et äri kehvalt läheb. Kalmer Põld on laada ametlikust algusajast ehk kella 11 saati tundide kaupa akordionilõõtsa venitanud, kordamata ühtki lugu.
Tiia on vahepeal kokku lugenud, et laadalt on külastajaid läbi käinud paarisaja ringis ja müüjaid on 20. Küllap võib sellest järeldada, et Maarja-Magdaleenasse laadale on rahval asja edaspidigi.
iii
KAIE NÕLVAK
