Oktoobri algul toimus Kirnal maastikuotsingu õppus “Jõhvikas”. See oli suunatud vabatahtlikele, kes on otsinguid reaalselt läbi viivatele politseijõududele suureks abiks.
Õppus algas loenguga, kus maastikuotsingu põhitõdesid tutvustas lõuna prefektuuri Jõgeva politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalitluse juht Üllar Sõmera. Üllar on suurte kogemustega ja selle teemaga üheksa aasta jooksul reaalselt kokku puutunud. Ka paljudele kohalolnutele oli loeng juba tuttav, sest nad on varemgi aidanud inimesi otsida. Seekord olid kaasatud päästeliit, Eesti Punase Risti Jõgevamaa selts, häirekeskus, Nõo päästeselts, MTÜ ESTSAR, Kuremaa Vabatahtlik Järvepääste, Lõuna reservpäästerühm, Tartu tervishoiu kõrgkooli vabatahtlikud, Jõgeva ja Viljandi abipolitseinikud ning eriti tublid abilised – otsingukoerad koos oma peremeeste-naistega.
Kui teooriaosa läbi, jäädi abikutsungit ootama. Selle aja jooksul oli hea tutvuda ja kogemusi vahetada. Edasi suunduti metsa, kus Jõgeva politsei välijuht Raul Pärnasalu tegevust koordineeris. Legendi järgi oli metsa kadunud kaheksa inimest, kes omakorda olid kaheks jagunenud, seega tuli otsinguteks moodustada kaks ahelikku.
Loominguline tegevus
Abivajajatega saadi küll telefoni teel ühendust, kuid nende leidmine osutus üsna keeruliseks. Kirna mets pole lihtne. Kui loengul toonitati, et otsimine on alati ka loominguline tegevus, siis just nii ongi. Esmalt tuleb hinnata piirkonda ja eksimisvõimalusi – millised on ressursid, kuidas koguda infot -, ja seda ka jagada otsingul osalejatele ja vajadusel meediale. Otsingute puhul kaasatakse kõigepealt politsei, siis abipolitsei, kaitseliitlased ja vajadusel vabatahtlikud. Toimus ka virtuaalne kokkukutsumine: Jõgeva politseijaoskonna töötajatest oli poolteise tunni jooksul valmis metsa tulema 45. Üllar Sõmera sõnul on see väga hea valmidus.
Aga mis toimus metsas? Kui juhtimiskeskus sai väljakutse, siis toimus otsitavate positsioneerimine. Tänu tehnika arengule on selles osas võimalused avardunud. Seekord päästekopterit ei kaasatud, aga päris otsingutel on seegi väga suureks abiks.
Tegelikkuses läheb aheliku metsa saamiseks üle kahe tunni, läbi mängides toimus kõik loomulikult palju kiiremini. Seekordsed otsitavad soovisid kõik metsast välja saada, aga päriselus tuleb ette neidki, kes mingil põhjusel ei tahagi välja tulla. Lähedased on küll mures ja paanikas, aga otsitav ise soovib hoopis rahus olla. Või siis on tegemist seenelisega, kes soovib oma tegevust jätkata. See on keerulisem olukord ja kindlasti on sel puhul abiks otsingukoerad.
Delta oli tubli
Ka Kirnal olid kutsad ametis. Kümnekuune Delta tegi oma tööd hästi ja perenaise sõnul oli maastik kõigile, ka koerale väga raske. Ahelikus liikujad olid sama meelt. Otsija peab vaatama ette, taha, üles ja alla, olema valmis, et otsitav võib olla väga ootamatus kohas või asendis.
Seekord leiti kõik metsa eksinud ja ka üks langenud puu alla kinni jäänud kannatanu üles. Oluline on, et kõigil, kes metsa lähevad, oleks kaasas laetud mobiiltelefon. See põhimõte kehtib nii otsijate kui ka seeneliste-marjuliste või matkajate kohta. Ka kõige tublim matkaja või orienteeruja võib hätta sattuda ja abi vajada.
Õppusel osalenud olid ühte meelt, et see oli vajalik ja kasulik. Teoorias võib õppida 2007. aastal välja antud Andrus Krooni raamatu “Maastikuotsingu metoodika” järgi, aga tegelikkuses tuleb otsimist maastikul harjutada. Siis saavad selgeks tegevuse nõrgad ja tugevad küljed, ilmneb, millele ja kellele rohkem tähelepanu pöörata ja kuidas kõik reaalselt toimuks nii, et kannatanud leitakse ja võimalikult kiiresti abi saavad. Politseile on vabatahtlikud tubliks lisaressursiks ja nii jäid ka õppusel osalenute kontaktid andmebaasi, et neid vajadusel appi kutsuda.
TIINA SÄÄLIK
