Aprillikuu 2. päeval tähistatakse kõikjal, kus leidub noori lugejaid, rahvusvahelist lasteraamatu päeva. Jõgeva linnaraamatukogus oli sel päeval külas lastekirjanik Kadri Hinrikus. Paar nädalat varem olid samas raamatukogus lugejatega kohtumas käinud Reeli Reinaus ja Jaanus Vaiksoo. Kõiki kolme ühendab see, et nad kuulusid Eesti Kultuurkapitali mulluse lastekirjanduse aastapreemia nominentide hulka.
Kolme kirjanikuga käisid raamatukogus kohtumas Jõgeva põhikooli õpilased. Ja nad võisid tõdeda, et kirjanikku on alati huvitav kuulata. Sest kui inimesel midagi huvitavat öelda poleks, ei saaks ta olla ka kirjanik. Iseasi, millal kirjanik üldse aru saab, et ta kirjutada tahab.
Kadri Hinrikust tuntakse ilmselt rohkem teletöö järgi, mida ta pikki aastaid tegi. Kirjanikukarjäärist ei osanud ta lapsepõlves undki näha. Ometi hakkas ta kümmekond aastat tagasi lasteraamatuid kirjutama. Nüüdseks on temalt ilmunud üheksa raamatut ja kümnendagi käsikiri on kirjastusele üle antud.
Esimeste raamatute kirjutamiseks andsid Kadri Hinrikusele tõuke tema vanematelt ja viimaste sõpradelt kuuldud nn vana aja lood. Need talletaski ta oma esimestesse raamatutesse “Miia ja Friida” ning “Kui emad olid väikesed”. Neis tuleb lõbusate kõrval juttu ka tõsistest ja suisa õudsetest asjadest, nagu näiteks Tallinna pommitamine 1944. aastal.
Raamat aitab avaneda
Ka mõnda järgmisse raamatusse on Kadri Hinrikus sisse kirjutanud tõsiseid teemasid, nagu ema surm ning vanemate lahkuminek või välismaale tööle asumine.
“Kui raske teema on tänu raamatule juba üles võetud, siis julgeb laps ka oma samasugustest kogemustest rääkida,” ütles Kadri Hinrikus ja tõi näite, kuidas üks poiss ühel niisugusel kohtumisel nii palju avanes, et rääkis ka oma vanemate lahutusest.
“Õpetajatel polnud senimaani aimugi, et peres seesugune keeruline olukord on,” ütles Kadri Hinrikus.
Ka Reeli Reinaus ja Jaanus Vaiksoo rääkisid Jõgeval käies sellest, mida nad kirjutanud. Ent juttu tuli ka sellest, et kirjanikutöö pole just kerge leib. Ka kogenud kirjutajat võib tabada tunne, et tekst, mille kallal ta mitu kuud vaeva on näinud ja mis juba valmis saama hakkab, on täielik jama.
“Kui teie peaksite kirjutama hakkama ja sellise tundega kokku puutuma, siis uskuge: see on täiesti normaalne,” kinnitas Reeli Reinaus.
Lõhub puid
Jaanus Vaiksoo lisas, et kui kirjutamine ei edene ja enesehinnang selle tagajärjel langema hakkab, tasub ette võtta mõni hoopis teist laadi töö, näiteks puulõhkumine: sellel on alati silmaga nähtav tulemus.
Reeli ja Jaanus tuletasid meelde ka oma kooliaegseid negatiivseid kogemusi. Reelile ei tahtnud kooliraamatukogu töötaja näiteks Astrid Lindgreni “Bullerby lapsi” laenutada, sest see oli kolmanda klassi soovitusnimekirjas, Reeli õppis aga alles esimeses klassis. Jaanusele tundus jälle kooli ajal eriliselt mõttetuna kirjandusõpetaja küsimus, mida kirjanik üht või teist asja kirja pannes mõtles.
“Minu arust saab küsida ainult, mida õpilane ise sellest loost arvab. Hea kirjandusteos on tihti targem kui kirjanik. Lugeja loeb sealt palju huvitavamaid asju välja, kui kirjanik sinna sisse kirjutada oskab,” ütles Jaanus Vaiksoo ja lisas, et tal oleks nüüd päris huvitav teada, mida tema kunagine kirjandusõpetaja tema raamatutest arvab.
RIINA MÄGI
