Teisipäeva õhtul jõudis Jõgeva linnaraamatukogusse XVI kirjandustuur „Sõnaränd“, kus huvilistega kohtusid kirjanikud Maria Esko, Andrei Hvostov, Jüri Kolk ja Ingrid Velbaum-Staub. Arutelu juhtis raamatukoguhoidja Tea Lall, kes ka ise mitme raamatu autor.
Maia Esko, kes töötab toimetuse assistendina Loomingu Raamatukogu toimetuses, rääkis, et teab, kuidas lähiminevikus selle sarja raamatuid järjekorras oodati. „Vaatasin neid autoreid, pealkirju ja hakkasin tajuma, mida kogu see komplekt on oma ajas tähendanud. Loomingu Raamatukogu koostajatel oli nõukogude ajal pidevalt revolutsiooniline meeleolu.“
Maria Esko tutvustas ka „Loomingu Raamatukogu kuldsarja“ kuue kümnendi lemmikraamatuid.
Räägiti omaloomingust ja tõlkimisest
Mõttevahetusel osalenud kirjandusinimestest on kirjandusliku omaloominguga tegelenud Andrei Hvostov, kelle üheks tuntumaks teoseks on „Sillamäe passioon“, mis räägib kirjaniku nõukogudeaegsest lapsepõlvest selles aatomitehasega kinnises linnas. Tänavu ilmunud romaani „Kirjad Maarale“ on Hvostov kirjutanud mõeldes küsimustele, mida käesoleva sajandi keskel võiks temale esitada lapselaps.
Maria Esko rääkis, et kasutab tõlkimisel väljendeid oma lähedaste ja sõprade kõnepruugist.
Ingrid Velbaum-Staub ütles, et on tõlkinud ajakirjaniku ja kirjaniku Jelena Skulskaja raamatuid, näiteks „Nemad otsisid asju, et ei tuleks sõda“. „Olen tõlkinud ka Jelena Skulskaja isa Grigori Skulski loomingut. Esimesena tõlkisin aga Jelena tütre Maria Skulskaja teose,“ rääkis Velbaum-Staub. „Tänavu ilmus Jelena Skulskajalt nii vene keeles kui ka minu tõlkes romaan „Piiriarmastus“.
„Kui te olete lugenud Jelena Skulskaja artikleid Postimehes, siis nendes on väga sünge alatoon ja sealt lendab kõike välja. Oma romaanidesse oskab Skulskaja aga väga oskuslikult põimida vene kirjandusklassikat ja seda äärmiselt omapäraselt tõlgendada. Ta mängib erinevate stiilide ja lähenemisega klassikalisele kirjandusele.“
Huvitava loo tõlkimisest rääkis ka Andrei Hvostov. „Ma kirjutasin oma raamatus, kuidas Lääne-Virumaal oli kombeks pererahva lahkudes luud ukse taha jätta, mis tähendas, et kedagi pole kodus. Venekeelses tõlkes tuleb aga välja, et ukse taha pandi kondid. Tõlkija, kes Eesti maaelust midagi ei tea, võiski arvata, et eestlased panid kunagi ukse ette näiteks säärekondid.
On mitmeid näiteid ka sellest, kuidas noorem põlvkond loeb Oskar Lutsu „Kevadest“ välja midagi sellist, mis keskmise ja vanema põlvkonna jaoks on täiesti uskumatu.
Ajaloolise romaani puhul on väga oluline tunda vastava ajastu elu ja olu. Ma olen õppinud Tartu ülikoolis ajalugu ja mäletan väga hästi professor Kaido Jaansoni ütlust, et ajaloolised tekstid võivad meil alles olla, aga väga keeruline on tajuda ajaloohõngulisi emotsioone.“
Põhjusel, et kirjanikud Maria Esko, Andrei Hvostov, Jüri Kolk ja Ingrid Velbaum-Staub osalesid ka kohtumisõhtul Põltsamaal, küsisin kirjanikelt arvamust kahe piirkonna eripärade kohta.
Kirjandusloomingu tähtsus tänapäeval
„Jõgeval on kaunis tuledesära, soe raamatukogu, targad ja sõbralikud inimesed,“ ütles Maria Esko.
Andrei Hvostov arutles aga nii: „Kui selline küsimus tekkis, on nendel paikadel usutavasti teatud pikaajalised vastuolud. Tean seda konkurentsi, mis on Eestis Tallinna ja Tartu, Venemaal Moskva ja Peterburi, Ameerika Ühendriikides New Yorgi, Los Angelese ja San Francisco vahel.“
Mõttevahetusele tulnud kirjandushuvilised esitasid küsimusi ja ka mõtteid kirjandusloomingu tähtsusest tänases ühiskonnas. Linda Luht avaldas arvamust, et tänapäeva inimesed ja kooliõpilased peaksid tundma ja lahti mõtestama India kirjaniku, filosoofi ja helilooja Rabindranath Tagore (1861–1941) loomingut. Kirjanikud avaldasid arvamust, et Tagore luule võiks tänapäeva lapsi ja noori paeluda küll.
Linda Luht tõi ka näite mõnede Eesti kultuuriametnike piiratud silmaringist kirjanduse valdkonnas. Ta oli mõned aastad tagasi helistanud kultuuriministeeriumi juhuslikult valitud telefonile ja tundnud huvi, kuhu kalmistule toimub luuletaja Marie Underi säilmete ümber matmine. Ametnik ei teadnud, lubas uurida oma kolleegilt, kuid tundus, et talle oli Marie Underi nimi võõras.
Kirjanikud rääkisid ka oma tulevikuplaanidest. Andrei Hvostov teatas, et asub kirjutama romaani Eesti päritoluga Alfred Rosenbergist (1893–1946), kellest sai natsionaalsotsialistliku Saksa töölispartei üks funktsionääre ja ideolooge, kes Saksa okupatsiooni ajal oli okupeeritud idaalade riigiminister.
Hvostovi sõnul tuleb selle raamatu kirjutamiseks tunda ka baltisakslaste räägitud keelt, sest Rosenberg pärines sellest kogukonnast.
JAAN LUKAS
