Kirjaniketuur “Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes 2014” tõi teisipäeval Jõgeva linnaraamatukokku kirjanikud Mare Sabolotny, Mika Keräneni ja Vahur Afanasjevi. Kirjanikega olid kohtumas Jõgeva põhikooli, Jõgevamaa gümnaasiumi ja Luua algkooli õpilased.
Jõgeva linnaraamatukogu laste lugemissaal oli uudistavaid silmapaare pilgeni täis. Õpilasi oli igas vanuses, sest kolme autori loomingu hulgas on lemmikuid igale maitsele ja eale. Kõige pisemad istusid ees, kaasas Mika Supilinna krimkad, järgnesid teismelised, kes elavad hinge kinni pidades kaasa Mare lugude noortele ning tagapool olid suuremad, kes naudivad Vahuri luulet, mis on päris sageli inspireeritud elust enesest.
Alice Jõgevalt
“Kui ma oma esimese raamatu valmis sain, tahtsin selle välja anda pseudonüümi all. Valisin endale kirjanikunimeks Alice Jõgeva, kuid kirjastaja ütles, et see ei sobi, lõpeta ära, Mika müüb paremini. Seda on nüüd hea Jõgeval meenutada,” rääkis lastekirjanik Mika Keränen. Mõelda vaid, kui populaarsete lasteraamatute autor Mika oleks hoopis Alice, aga mitte imedemaalt, vaid Jõgevalt! Vahur ja Mika on tuttavad juba kirjanikerühmituse Noorte Autorite Koondis (NAK) ajast. Mare on enda arvates sellest seltskonnast kõige vähem tuntud. “Olen noorsookirjanik,” ütles ta enda kohta. Marel on ilmunud kaks noorteraamatut – “Kirjaklambritest vöö” ja “Peaaegu inimene”. Lisaks sellele said kõik huvilised kuulata katkendit Mare uue raamatu käsikirjast “Mida silm ei seleta”. “Raamat peaks varsti ilmuma, juba enne jõule,” täpsustas autor.
Mika elab Eestis alates 1992. aastast. Eestist ta toona palju ei teadnud. Arvas koguni, et meil räägitakse vene keelt ja eesti keelt kasutavad vaid väga vanad inimesed. Oma muhedatest seiklustest ja mõtetest Eestisse jõudmisel ja siin elades võib lugeda Keräneni raamatust “Minu Supilinn”.
Kohtumine krokodilliga
Nii mõnelegi seostub Vahur Afanasjevi nimega fakt, et ta on ainuke eesti kirjanik, kes on saanud krokodilli käest hammustada. “Tegelikult oli see kaiman ja päris väike,” näitas kirjanik kätega looma mõõtmeid ja kinnitas, et see pole mingi kalamehejutt. Kunagi käis Vahur palju reisimas. Ta sattus grupiga Amozonase jõe ääres asuvasse loomafarmi, kus sai džungliloomi vaadata. Seal oli ahv, suur kilpkonn ja kaimani poeg. Kaiman oli sirge ja kange nagu puuhalg. Kui uuriti, kes julgeb teda käes hoida, ei mõelnud kirjanik kaua. “Olen ennegi puuhalge tuppa toonud. Mingi hetke ajel otsustasin ta seljale musi anda. Äkki tõmbas loom ennast “kringliks”. Tõmbasin käed kiiresti eemale, aga loomal õnnestus ikka hammastega mu näost veri välja kraapida. See on ikka elu tipphetk ja jääb alatiseks meelde,” naljatles ta.
Kasvas koos raamatutega
Esimese romaani kirjutas Mare Sabolotny 15-aastaselt ja 19-selt sai kaante vahele teine teos. 2006. aastal osales Mare romaanivõitlusel ning tema esikromaan ilmus 2007. “Keegi koolis väga ei teadnud, et kirjutan, ma polnud seda laadi tüdruk. Enne romaanivõistlust andsin oma kirjatöö sõpradele lugeda, lõpuks ringles käsikiri kuskil kooli peal, pidin seda suisa otsima. Siis saadi teada, et kirjutan. Olingi meie kooli kirjanik,” rääkis Mare.
Peagi ilmuvas teoses on peategelasteks Maria ja Paul, kes on autoriga samaealised. “Tegelased käivad minu vanusega kaasas, viimane on päris viisakas raamat,” lisas 24-aastane Mare Sabolotny.
Halvad raamatud õpetavad
Mika kinnitas, et lugemine on ainuke võimalik viis saada paremaks kirjanikuks. “Loen palju, 5-10 raamatut on iga päev pooleli, loen kõikjal,” rääkis Keränen. Kõik kirjanikud on seda meelt, et kõige paremini õpetab halvasti tõlgitud või kirjutatud raamat. Siis saab lugeja iga lause juures mõelda, mida tema teisiti teeks. “Vene ajal olid raamatud põhjalikult toimetatud. Neid on hea keele ja sõnavara arendamiseks lugeda,” on Vahur veendunud. Mika teadis lisada, et 15-aastase lugeva noore sõnavaras on 70 000 sõna, sama vana noore sõnavaras, kes ei loe, umbes 30 000 sõna.
“Mõtlesin lugusid enda lõbuks. Hakkasin neid kirja panema, et meelest ära ei läheks,” meenutas Mare kirjanikuks kujunemist. “Lugesin õhtuti tütrele lugusid, raamatud said riiulist otsa. Siis mõtlesin ise loo, nägin, kuidas tütre silmad lõid särama nagu tütarlastel, kui Contra Antsla kultuurimajas esineb. Selles vaimus kirjutasin loo, arvasin, et meeldib ka teistele lastele,” rääkis Mika.
Esireas kuulasid Mika pajatusi andunud fännid Luua algkoolist Karoliina, Joosep, Janmar ja Moorits. Lastel olid käes nende lemmikud Supilinna raamatusarjast, nad olid need kirjanikult ostnud ja temalt autogrammi saanud.
“Raamatust “Varastatud oranž jalgratas” on minu lemmik Mari, tal on hästi tore ja armas koer Matti. Mul on ka kaks koera ja eriti lemmikud on saksa lambakoerad,” rääkis Karoliina. Kuuldavasti ootab tüdruk suure põnevusega Mika uut raamatut, mis õige pea ilmumas. Seekord varastatakse spordimuuseumist kuulsa eesti maadleja Lurichi kuldne kuju ning väikesed detektiivid asuvad müsteeriumi jälgi ajama, sest majast keegi kujuga välja ei tulnud.
Ka Luua kooli raamatusõbrad kinnitasid, et Mika on nende lemmikkirjanik ning neile meeldivad lood päriselust.
Kirjanikud jõudsid Jõgeva linnaraamatukokku juba kümnendat korda. Üle Eesti tuuritatakse 11. aastat järjest. Kõigi varasematel aastatel külas käinud kirjanike loominguga on võimalik tutvuda raamatukogu täiskasvanute osakonna laenutuspunktis.
Kirjanik Mika Keränen: “Lugesin õhtuti tütrele lugusid, raamatud said riiulist otsa. Siis mõtlesin ise loo, nägin, kuidas tütre silmad lõid särama nagu tütarlastel, kui Contra Antsla kultuurimajas esineb. Selles vaimus kirjutasin loo, arvasin, et meeldib ka teistele lastele.”
i
MARGE TASUR
