Lasteraamatu päeval käis Jõgeva linnaraamatukogus külas lastekirjanik Siiri Laidla. Kirjanikul oli kaasas kohver põnevate tegelastega, kes kõik rääkisid lugusid, laulsid ning tantsisid.
2. aprillil tähistati muinasjutuvestja Hans Christian Anderseni 210. sünniaastapäeva rahvusvahelise lasteraamatu päevana. Sel päeval korraldatakse igal pool maailmas lastele kõikvõimalikke raamatute ja lugemisega seotud ettevõtmisi. Eestis on lasteraamatu päeva tähistatud juba 16 aastat. Tänavu kohtus Jõgeva linnaraamatukogus põhikooliõpilaste ja kõigi huvilistega lastekirjanik Siiri Laidla, kel alati käpiknukkude seltskond saatjaks. Koos jänese, taadu, orava, apteegitont Aavi ning hundiga tantsiti, võimeldi ning lauldi regilaulu. Siiri keskendub oma raamatutes tõsiste ning eluliste asjade selgitamisele lastele mõistetavas keeles.
“Lasteloos ei pea olema naeru, nii et kõht kõveras. Lood võivad olla ka tõsised, nagu Anderseni muinaslood “Inetu pardipoeg” või “Lumekuninganna”. Tegelane peab ise ka ikka pingutama,” sõnas lastekirjanik. Siiri sõnul on aga lasteraamatute juures kõige toredam see, et lõpp on õnnelik ja võlumist saab alati appi võtta.
Olude sunnil kirjutama
Siiri avas toreda roosakirju kohvri, millele ta on ise mustikad peale maalinud. Kohvris on nukkude kodu, kus elavad Siiri raamatutegelaste käpiknukud. Ka kõik käpikud on kirjanik ise teinud, kasutanud selleks vanu sokke ja tütre dressipluusi varrukaid.
Nukkude kodu on 45 aastane kohver. “Sellega käisin seitsmeaastasena pioneerilaagris ja sinna mahtus 28 päeva kraam sisse ära,” rääkis Siiri. Toona tuli tüdrukule päris sageli koduigatsus peale. Polnud mobiile ja direktori telefonil sai ainult siis helistada, kui oli suur mure või olid haigeks jäänud. Muul ajal tuli emale kirju kirjutada. “Pidin seitsmeaastaselt koju kirjutama, nii saingi kirjutamisetunde sisse. Pidin neid trükitähti nii korralikult tegema, et ema ikka aru saaks, mida ma soovin,” rääkis lastekirjanik.
Esimesena hüppas Jõgeval kohvrist välja jänes, kes rõhutas, et lapsed peaksid ikka aedvilju, eelkõige aga porgandit sööma. Jänese juhendamisel tegid lapsed ühe virgutava võimlemise. Isegi käpaküüntele tehti harjutusi.
Kirjanikust kunstnik
Siiri sõnul soovis ta saada kunstnikuks, kes joonistab lastele pilte. “Kirjanikuks kujunesin elu jooksul. Sellist kooli pole, kus kirjanikuks õppida. Igaüks võib kirjutada, kui tal on selline tunne, hea kujutlusvõime ning oskus huvitavalt sõnu seada,” märkis kirjanik.
Naine alustas kirjutamisega lapse õhutamisel, kes käskis emal kirjandusvõistlusel ajakirjale Hea Laps luuletusi kirjutada. “Saatsin paar kirjutist ja luuletus “Laps ei kasva lärmiga” meeldis neile nii väga, et võitis. Sellest on ka laul tehtud,” jutustas kirjanik.
Täiskasvanuna õnnestus Siiril ka joonistada. Esimesena sai illustratsioonid nii eesti kui vene lasteaedadele mõeldud raamat “Tere, päev!”.
Kirjaniku sõnul saab piltide järgi nii palju sõnu ära õppida ja lugusid rääkida. Lisaks on Siiri illustreerinud ka oma raamatuid. “Mulle meeldib, kui saan lastele joonistada,” lisas ta.
Lood õpetavad elu
Siiri nukkude kohvrikodust vaarus välja 90-aastane taadu, peategelane samanimelisest raamatust. Taadu on Siiri valmis meisterdanud vanast auklikust villasest sokist.
“Raamat on õhukene, hea neile lastele, kes kardavad pakse raamatuid,” muigas Siiri. “See on õpetlik lugu, kuidas vanavanaisa on hea abiline kaheaastase Pauli kasvatamisel. Lastel on huvitav lugeda, kuidas väike poisike ja üheksakümnene taat on paljuski sarnased. Kõndimine ja riietumine ei suju nii nobedalt, hambaid on vähevõitu, kel veel tulevad, kel aga juba kulunud, ning juukseidki on hõredalt.” Teoses on puudutatud oskuslikult ja mõistetavalt surma teemat. “Taadu kulub lõpuks nii väikeseks kui jahutera ja sünnib ühel hetkel uuesti. Siis on ta jälle laps. Need on päris tõsised mõtted, aga oluline sõnum on see, et taadud elavad nii kaua, kui on lapselapsi, kes neid mäletavad,” selgitas autor.
Teine kohvris elav vahva tegelane on apteegitont Aavi. “Ta on tagasihoidlik väike hea heleroosa tondike. Roosa on kõige parem ja lahkem värv. Aavi on tervendaja, kes aitab haiged terveks võluda. Ta õpetab mõistlikumalt elama. Lisaks oskab Aavi rahutuid ja närvilisi inimesi rahulikuks teha,” rääkis kirjanik.
Muheda tegelasena tuli ennast näitama hunt. “Hunt ei pea olema vastik ja kuri kiskja. Tahtsin hundi mainet parandada, mul hakkas hale, kuidas tal saba kinni külmus ja kuidas jahimees tema kõhu lahti lõikas. Sellepärast kirjutasingi loo laulvast ja rääkivast linnahundist,” sõnas Siiri. Hundi laulu- ja dirigeerimisoskusest said ka külalised osa, sest hallivatimehe eestvedamisel võeti üles regilaul.
Rott sosistas
Siiri sõnul annavad talle mõtteid kirjutamiseks elu ja lapsed. Näiteks rott Amadeusi seiklustest sosistas talle õlal istuv valge laborirott. “Tütrele kingiti 15. sünnipäevaks supipott, mille sees oli pisike valge rott. Tütar läks suvel tööle ja loom jäi minu hoolde. Alguses kartsin, et hammustab, ja tal oli roosa paljas saba,” meenutas Siiri.
Kuid peagi sai kirjanik loomaga sõbraks. Rott istus õlal ja pajatas lugusid, mida kirja panna. Hiljem on kirjanikul veel viis rotti olnud. “Nad on nii head sõbrad,” kinnitas Siiri. Looks raamatukogunõid Rosaaliest sai Siiri inspiratsiooni Haapsalust. Ta oli seal oma esimesel kirjandussündmusel ning juhtumisi ööbis kohalikus raamatukogus. Öösel hakkasid aga ukselingid lõgisema ning oli kuulda kummalisi helisid. Kui külalisest mitte midagi teadnud koristaja ja Siiri öösel kohtusid, oli mõlema ehmatus suur. Sealt tuligi loo idee.
MARGE TASUR
