Möödunud nädalal Siimusti ja Kuremaa raamatukogus lugejatega kohtunud kirjaniku ja ajakirjaniku Urve Tinnuri sõnul tunti kõige suuremat huvi tema teoste prototüüpide vastu. Usutluses Vooremaale kiitis Urve Tinnuri ka maaraamatukogudele ainuomast vaimsust.
JAAN LUKAS
Virumaalase Urve Tinnuri kirjaniku teel on tänaseks kogunenud 152 kohtumist täiskasvanute ja lastega.
„Vahel on juhtunud, et pool aastat ja kauemgi pole ainsatki kohtumist, samas tuleb ette, et neid kuhjub üheainsa nädala peale nii palju, et mõnele kutsujale tuleb ära öelda või kohtumine edasi lükata,“ ütles ta.
Uuriti inspiratsiooni kohta
„Jõgevamaal astusin üles esimest korda ning soe vastuvõtt Siimusti ja Kuremaa raamatukogus kinkis mulle meeldivaid emotsioone. Kõige enam tunti huvi selle vastu, kas mu romaanide tegelastel on olemas ka prototüübid ning kust ma teoste tarvis inspiratsiooni ja mõtteid ammutan. Küsimusi oli nagu alati mu kohtumistel seinast seina, eraelust kuni loomingualaste tulevikuplaanideni välja,“ ütles Tinnuri.
Ta märkis, et kõige vaimukamaid ja ootamatumaid küsimusi esitavad lapsed. „Ühes lasteaias küsiti minult näiteks, kas mul ikka mees ka on ja kes mulle süüa teeb, sest kirjanikud kohe kindlasti ei oska supikulbi ja panniga midagi peale hakata,“ muigas kirjanik.
Raamatuid tutvustamiseks Urve Tinnuri tavaliselt kaasas ei kanna. Nii Siimustis kui ka Kuremaal olid tema teosed kenasti eksponeeritud. „Kes mu raamatutega veel tutvust polnud loonud, võis neid lehitseda ja soovi korral ka laenutada. Kuremaa raamatukogu juhataja Marika Aavasalu ütles hiljem, et seda pärast kohtumise lõppu usinalt ka tehti,“ ütles kirjanik.
Kohtumisel oli juttu ka luuletusest „Üksi pole keegi“, mis Tauno Aintsi viisisatuna kõlas 2019. aastal juubelilaulupeol „Üksi pole keegi“.
„Kas luuletusest võiks saada laul, selle peale pole ma värsse üles tähendades mõelnud. Siiski on mu sõnadele kirjutatud üle kolmekümne laulu. Paljusid neist kuulen esimest korda kohtumistel klubides ja kultuurimajades taidlejate ettekandes. Viisiseppadeks on andekad kohalikud harrastusheliloojad. Eduardvildelik tõestus selle kohta, et tõeliselt ehe kunst sünnib parsil ja vommil. See, et mu värsid on ulatunud südameid puudutama, teeb väga palju rõõmu. Mu tekste on viisistanud Harjumaal Arukülas elav helilooja Juhan Trump, sündinud on nii laste- kui ka jõululaule, osa neist on jõudnud ka plaadile ja laulikutesse. Kahasse Tõnu Raadikuga oleme maha saanud ühe koorilauluga, lisaks luuletusele „Üksi pole keegi“ on veel paarile mu luuletusele viisi seadnud Tauno Aints,“ rääkis Urve Tinnuri.
Maaraamatukogudes lihtsus
„Kuuldes oma tekstile kirjutatud laulu laulupeol, täitis see mind teadagi ülevate tunnetega, milliseid on raske kui mitte võimatu sõnadega kirjeldada. Arvan, et niisugused sõnad on veel leiutamata. Pärast seda, kui laul tuli kordamisele, kutsuti meid dirigendipulti, ja ma olen kindel, et sellest liigutavast ja hingepugevast hetkest kasvas välja mu elu üks armsamaid ja kaunimaid mälestusi. See oli silmapilk, mida tahaks ikka ja uuesti tagasi,“ ütles ta.
Maaraamatukogude kohta arvamust avaldades ütles ta, et nendes kohtab lihtsust ja kodukootust, mida uhkeks tuunitud linnakogudes võib tikutulega otsida.
„Neis õdusates külakohtades tekib alati tunne, et riiulite vahel kondab ringi iidne, tolmune ja aevastav raamatukoguhaldjas, kes toimuval silma peal hoiab ning lugudel, mis neist majadest ja ruumidest pajatavad, iialgi ununeda ei luba.“
Maaraamatukogude publikut nimetas ta vahetuks, siiraks, armsalt häbelikuks. Et siis tasahaaval avaneda ja sära silmis hakata küsimusi esitama nagu küllusesarvest. „Ja muidugi need maaraamatukogude juhatajad! Nii palju, kui ma neid kohanud olen, on nad kõik nii pühendunud nagu vaimuvaraaida pärisperenaistele kohane, sooja silmavaatega ja jutukad. Neid on nii hõlbus omaks võtta, et nad muutuvad mõne hetkega lähedaseks,“ lausus ta.
Keskendub inimlikele teemadele
Ajakirjanikuna on Urve Tinnuri teinud aastaid kirjutanud persoonilugusid ajakirjadele Eesti Naine, Elukiri, Tervispluss, Anne jne, juhtinud pihtimus- ja mõtisklusrubriike, teinud kaastööd Eesti Ekspressile, Virumaa Teatajale, mingil ajal ka Vooremaale.
„Poliitika on minu jaoks ala, mille jätan lahata targematele ja pädevamatele, sestap olen kirjutanud lihtsatel inimlikel teemadel, puudutanud elu valupunkte ning rõhunud hingeharituse ja südameheaduse vajalikkusele. Minu arvates on need omadused inimeseks olemise üks tähtsamaid tahke. Olen keegi, kes üritab kirjasõna abil maailma paremaks muuta, nii hästi või halvasti kui see mul õnnestub.“
Urve Tinnuri arvates võib teda pidada virumaalikuks autoriks. „Eks iga autor ole oma kodupaiga nägu, nii ka mina. Kui mu romaanide („Kui põld oleks järv“, „Õed“, „Rabasaar“, „Kaks ööd mahajäetud majas“ ja „Kahe eemalolija villa“) tegevustik toimub Virumaal, siis on mu looming ju vägagi virumaalik. Kodupaigale ja isakodule on pühendatud ka päris mitmed mu luuletused.“
Oma lemmikpaigaks Jõgevamaal nimetas Urve Tinnuri Palamuse, mida külastab suvel nii sageli kui plaanid ja ettevõtmised võimaldavad.
