Eile, märtsiküüditamise 70. aastapäeva valguses tekkis ühiskonnas taas küsimus inimlikkusest, selle tumedamast poolest ja mõttest, miks otsustasid inimesed üksteisele selja pöörata.
Kirjanik ja filmirežissöör Imbi Paju ning tema teos „Tõrjutud mälestused”, samanimeline film ning „Soome lahe õed“ on meieni toonud ühiskonnatrauma mõiste. Nüüd on kirjanik südameasjaks võtnud hirmu teadvustamise läbi koolituste ja kirjutamise.
Hiljuti Tartu ülikoolis elulugude seminari läbi viies koges Paju, et noored tunnevad märtsiküüditamise vastu huvi. „Noored küsisid, miks on vaja ajalookaosest järjepidevust voolida, avaldades mõtet, et äkki on kaoses hoopis kergem elada,“ sõnas Paju. Lisaks soovisid tudengid teada, kuidas traumaatiline mälu järgmistesse põlvkondadesse edasi läheb ning kuidas seda mõtestada.
Hea sõna tervendav vägi
Olgugi et põlvkondadega võib mälestus tuhmuda, ei arva kirjanik, et ajalooline mälu päris kaoks. „Küsimus ei ole minevikust, vaid minevik on selles mõttes olevik, et need sündmused, millega kaasneb reetmine ja üksteise vastu tegutsema ässitamine, võivad alati jälle juhtuda. Rääkides näiteks Monika Siimetsaga („Seltsimees laps” režissöör), siis oleme arvamusel, et nende filmide ja raamatute põhiküsimuseks on empaatiatunde loomine. Neid sündmusi ei peagi ise läbi elama või kogu aeg silme ees hoidma, vaid oluline on empaatia kasvatamine. Inimesed, kes neil teemadel räägivad, filme vaatavad või teoseid loevad, ei löö ega tapa kunagi,“ märkis Paju.
Lisaks aitavad teosed kaasa ka riigi sotsiaalpoliitikale, nähakse endast nõrgemaid ning tullakse appi. „8. märtsil kinkis Eesti justiitsminister, EL justiitsministrite kohtumisel kõigile mu inglisekeelse raamatu „Tõrjutud mälestused“, sest ka riikide vahel on vaja mõistmist, empaatiat ja arusaama, mis Balti riikidega juhtus ning võib juhtuda, kui me kokku ei hoia.
Kõige selle valguses peab Paju oluliseks positiivseid sõnu ning tunnustamist, seda nii perekonnas kui ka tööl. „Häid sõnu vahepeal ei tulegi, eriti vanemalt põlvkonnalt. Seda peamiselt seetõttu, et terrori ajal oli põhiliseks probleemiks ellujäämine. Vanematel polnud võimalik lastele anda soojust ja armastust. Seda ei soosinud ka selleaegne perekonnaõpetus, mis arvas, et poputamine rikub lapse ära. Muidugi erandeid oli, aga elu oli karm. Kasvatati ikka vitsaga,“ märkis Paju.
Kuid oma elu saame siiski ise muuta. „Armastavatel sõnadel on päästev mõju. Näeme vigu, aga mitte tervikut. Eesti ühiskonnas on inimesed rahulolematud ja arvavad, et meil pole midagi hästi. Öeldakse, et Eesti on küll iseseisev, aga siiski pole midagi head. Presidendid on halvad ja valdades avaldatakse pidevalt umbusaldust. See paneb mõtlema, miks nii arvatakse,“ mõtiskles Paju, leides, et see võib olla nõukogude ajast pärit taak, mis kandunud tänapäeva. Terroriga, mis algas juba 1940. aastal, hävitati inimeste mälu, Eesti riigi loojad häbimärgistati.
Oma osa on ka ajakirjandusel. „Kui vaadata tänast ajakirjandust, siis rõhutatakse, et kõik on halvasti, me pole piisavalt saavutanud ning see mõjutab meie igapäevaelu ja soosib alaväärtuskompleksi. Inimesi on väsitanud ka 28 aastat kestnud reformid, kus kogu aeg on midagi likvideeritud ja liidetud. Inimesed vajavad stabiilsust ja tunnet, et võib oma maa ja elu üle uhke olla,“ nentis kirjanik.
„Meie austuskultuur hävitati küüditamise ja represseerimise käigus, lisaks 30 miljonit raamatut. Aga kui hävitada mälu, teadmised ja riigi institutsioon, siis hävitatakse see, kellest ja millest lugu pidada,“ sõnas Paju. Kirjanik nentis, et armastus ja lugupidamine on meie ühiskonnas küll olemas, kuid tihti ei oska me seda vastu võtta ning ennast väärtustada. „Meil on hakatud küsima: Mis sa selle eest said? Palju see maksis? Mis sellest kasu saab? Oleme muutunud liiga materialistlikeks, aga inimesed vajavad hingepidet ja siin saame anda üksteisele tunnustavaid sõnu.“
Võõrandumine iseendast ja riigist
Küüditamise aastapäev langeb kokku ka ajaga, mil Eesti seisab teatava poliitilise muutuse lävel, mis on viimastel nädalatel kirgi kütnud. „Näen, et midagi on vahepeal valesti läinud ja inimesed on võõrandunud iseendast ja oma riigist. Inimesed on rahulolematud ja ühiskonnas valitseb usaldamatus,“ märkis kirjanik, lisades, et paljud valijad tunnevad end altveetuna.
Ka ühiskonnas valitsevat hirmu näeb Imbi Paju selgesti, eriti kui teema puudutab neid, kes on kaugemalt tulnud ja end meie riigis sisse seadnud. „Kirjutan täna Haapsalus uut romaani ning olen paljude toredate inimestega tuttavaks saanud, portugallased, prantslased, kes töötavad arstidena, kokkadena, meditsiinitöötajatena, kirjanikena ja kes on ka Eesti fännid, räägivad meie keelt ning peavad meie kultuurist lugu, tutvustavad seda koguni oma kodumaal. Aga kui nende suhtes tekib viha või vaen, siis see paneb nende pärast hirmu tundma,“ tõdes Paju.
Kuid hirm ei valda vaid siia sisse rännanuid, vaid ka eestlasi. „Hirmuga tuleb pidevalt tegeleda. Iga inimene saab iga päev öelda ligimesele häid ja ilusaid sõnu, suhelda kenasti ja viisakalt ning oma elu selle läbi rikastada. Ka küüditamise aastapäeval võiks öelda tunnustavaid ja toetavaid sõnu. Me oleme siin üksteise jaoks, on oluline, et iseendile tähelepanu pööraks ja üksteist tunnustaks,“ ütles Paju.
Tuleb näha laiemat pilti
„Me ei saa olla head, kui me ei arenda välja endas positiivset individuaalsust. Me peame hakkama rääkima elu kuldreeglitest nagu ära tee teisele seda, mida sa ei taha et sulle tehakse. Lisaks peame teadvustama, kuidas kadedus, mida vanasti peeti surmapatuks, end võrdluste kaudu manifesteerib. Tekib olukord, kus teise saavutus või hästiminemine, väike õnn, oleks justkui midagi sellist, mis on kelleltki ära võetud.
Me peame üksteist austama õppima ja nägema teise inimese tegusid, mitte mõõtma teda selle järgi, mis kasu ta saab, vaid et mida ma võin sellest õppida ja mõelda, et see või teine hea tegu, on meile kõigile hea, kuigi ei puuduta isiklikult,“ selgitas Paju.
„Norra-Taani kirjanik Aksel Sandemose kirjutas 1933. aastal raamatu „Põgenik ületab oma jäljed”, kus ta näitab väikse Jante küla näitel, kuidas inimesed hoiavad keskpärast ja vaest, sest igasugused küla liikme individuaalsed saavutused sattusid kohe kriitika alla. Põhjamaade psühholoogid kasutavad senini seda teost töökonfliktide lahendamisel. Neid nimetatakse Jante küla reegliteks, mis ütlevad, et ära arva, et oled keegi. Ära arva, et sa oled sama hea kui meie. Ära arva, et sa oled meist targem. Ära arva, et sa oled meist parem. Ära arva, et sa tead rohkem kui meie. Ära arva, et sa oled midagi enamat kui meie. Ära arva, et sa millekski kõlbad. Sina ei tohi mitte meie üle naerda. Ära arva, et keegi sinust hoolib. Ära arva, et sa võid meile midagi õpetada,“ loetles kirjanik.
Manipulatsioonidega saab tülli ajada
„Peame õppima üksteisele otsa vaatama, tunnustama, kiitma ja kaitsma, elame vaesuse mentaliteedis ja keskpärasuses ning mingit muutust paremuse poole ei toimu. Me peame õppima tunnustama ka seda, et pisike Eesti on olnud nii-öelda musterlaps Euroopa Liidus ja teiste riikide maksumaksjad on aidanud meid jalule, meie teed on korras, meil on moodsad koolimajad ja haiglad,“ märkis Paju, lisades, et peame oskama tänulikud olla, see ei tähenda aga koogutamist, sest me aitame ka ise teisi.
„Peab ütlema, et senini on meil tehtud ka head poliitikat, sest meil pole juuri ajanud poliitiline islamism, vaid siin olevad inimesed on tõelised abivajajad. Me kõik oleme oma riiki teinud ja loonud. Kui teeme Võtikvere raamatuküla, siis see õnnestub vaid seetõttu, et oleme õppinud, et kõik inimesed meie külas on vajalikud ja väärtuslikud, meil kõigil on oma oskused ja vead, aga vigu saab alati parandada. Tähtis on missioon, et hoida oma kodukoht elus ja kultuurimaastik korras,“ sõnas kirjanik.
Ent mil moel seletada, miks otsustati 70 aastat tagasi üksteise vastu minna? „Terrori, hirmu ning manipulatsioonidega saab alati inimesi tülli ajada. Surmahirm on üks õudsemaid hirme. Me keegi ei tea, kuidas kriisi olukorras käitume, kui me täna ei õpi üksteist paremini hoidma. Olen lõpuni optimistlik. Ma ei räägi märtsiküüditamise puhul enam sellest, mida kellelegi tehti, vaid sellest, miks inimene teisele nii teeb. Selle küsimusega tegeles ka Sigmund Freud enne II maailmasõda. Ta teadis, et kultuur ei suuda maailma päästa ning inimesel on tumedam pool ja hävitamise tung. Kuid ta lootis, et tulevased põlvkonnad suudavad selle kontrolli all hoida, meie peame seda täna tegema.“
„Lülitage kevadeks vihameediad välja, võtke paber ja pliiats ja vaadake enda ümber, kirjutage endale armastuskiri. Kirjutage tunnustavad sõnu alguses paberile, harjutage ja siis öelge. Tunnustama peab südamest, mitte ainult haua ääre peal, kui inimene on surnud. Siis äkki on ta teise eestlase jaoks tubli ja hea. Need head ja tunnustavad sõnad on vaja öelda, siis kui inimene on elus,“ rääkis Paju.
Selleks, et märtsiküüditamise tausta tabada, tulebki näha laiemat pilti. „Selleks tuleb tunda inimese tumedamat poolt ja seda, mis juhtub, kui tuleb kuri totalitaarne riik. Siis inimesed alluvad. Kui küsimuse all on elu ja hirm surma ees, mängitakse inimesed üksteise ja oma pere vastu,“ nentis kirjanik.
„Kuri jõud läheb madalale sagedusele, mängib inimesed üksteise vastu, hirmutab ja kasutab ära ahnust. Küüditamise puhul lubati osadele teiste vara ja maad. Nõukogude korra esimene ülesanne oli eestlased omavahel tülli ajada, see toimuski just nii, et ühelt võeti ja teisele anti. Me ei tea keegi, kuidas kriisiolukorras käitume, aga võime seda vaid aimata,“ märkis Paju.
Seda enam on oluline, et märkame enda kõrval teisi ning ei lasku madalatele sagedustele, mis aitaks vohada kurjusel ja saamahimul.
KERTTU-KADI VANAMB
