„Kuidas saada kirjanikuks?“, küsitakse kirjanikelt kohtumistel sageli. Sellele küsimusele on üsna raske vastata ja ühest vastust polegi. Hiljuti kuuekümneaastaseks saanud Heiki Vilepis äratasid kirjutamishuvi tema lapsed.
Vilep on kirjutanud ka täiskasvanutele, kuid ennekõike tuntakse teda lastekirjanikuna. Lapsemeelset ellusuhtumist peab kirjanikuhärra suureks julguseks. Vilepile on tähtis raamatute illustreerimine, milles on koostööpartneriteks olnud ka Jõgevamaaga seotud loomeinimesed.
Küllap teavad Jõgevamaa lugejad Vilepit kõige rohkem Jõksi-raamatute autorina. Kirjanik arvab, et Jõks võiks raamatu lehekülgedel veelgi rohkem seigelda.
Hiljuti oli teil kuuekümnes sünnipäev. Naise kohta öeldakse, et naine pole kunagi vana, veini või konjaki kohta, mida vanem seda parem. Kuidas määratlete enda ja oma loomingu seost vanusega?
Selle loogika järgi olen mina naine ja mu looming on konjak.
Juubeli eel, tänavu jaanuaris, ilmus teil luulekogu lastele. Kuidas sinna luuletusi valisite, oli see keeruline?
Luuletustega ei olnud keeruline, küll aga piltidega. Avaldamata luuletustele pidin laskma pildid joonistada ja see läks kole kalliks. Kogumiku 1500 eksemplari maksumuseks kujunes koos trükkimise ja eeltöödega üle 8000 euro. Kultuurkapital ei andnud sentigi, sest tegu on ikkagi enamjaolt kordustrükiga.
Küll ei kahetse ma üldse, et see tehtud sai. Kulutatud raha on tagasi tilkunud ja mis peamine – üheksa luuleraamatu asemel kannan nüüd esinemistel portfellis kaasas ühte. Kui sinna lisada jõulude eel ilmunud „Une-Mati ajab udujuttu” 47 jutuga, septembris ilmunud „Pesamuna kõneaabits” ja veel mõned kõhnemad kogumikud, võin sisustada kümneid kohtumisi ennast kordamata. Seda kõike ühe portfelliga.
Nali naljaks, aga kogumikud on minu jaoks sümboolse tähendusega. Nad võtavad justkui ühe ajajärgu kokku ja sa näed oma elu ja tegemisi ülevaatlikumalt. Järeldusi ja kokkuvõtteid on hea teha ja pisut kindlam siht on ees.
Teil on reaalteaduslik kõrgem haridus. Olete õppinud Eesti põllumajanduse akadeemias elektrifitseerimist ning Tartu ülikoolis ja Tallinna pedagoogilises instituudis matemaatikat. Töötasite mõõteriistade insenerina Tartu katseremonditehases. Kas need valikud on olnud pigem pragmaatilised või on neis ka kutsumust?
Pedagoogiline instituut jäigi lõpetamata. Üle koera saba astumise rikkus ära Vene kroonu.
Katseremonditehasesse läksin lihtsalt pisut parema palga pärast. Kirjutasin seal laua taga luuletusi ja õppisin ringiteooriat. Sain sellepärast ikka noomida ka.
Olete kirjutatud rohkem kui 40 lasteraamatut ja öelnud, et hakkasite kirjutama tänu oma lastele. Milline oli see märguanne?
Kirjutasin sahtlisse ja lasteajakirjadesse varemgi. Oma lastega tekkis aga praktiline rakendus ja see otsustas mu saatuse.
Teie lapsed on sündinud eri aegadel. Neist vanim Kertu 1980 ja noorim Vil-liam 2008. Esimene raamat on ilmunud 2001. aastal. Kas vanemate laste lapseeas kirjutasite sahtlisse?
Jah, nii see oli. Vanimale tütrele isaks olemist segas sõjavägi (1982–1984), pärast sõjaväge olin mõnda aega segaduses ja üldse liimist lahti. 1988 sündinud Mihkel aga sai kätte juba korraliku lasteluulevalangu. Kõik ülejäänud peaksid rahul olema, sest kirjutasin neile palju ja panin nad suisa peategelasteks.
Ka Villiam sai korraliku portsu, muu hulgas omanimelise jutukogumiku „Villiam”. Nüüd ongi jama lahti, sest lapsed kasvavad eest ära. Olen mõelnud hakata rohkem suurtele kirjutama, aga see paistab nii lihtne, et tundub allaandmisena. Ma kogun end veidi ja vaatame, mis saab. Pealegi tulevad lapselapsed peale. Neid on mul juba kuus ja minu „ohvriteks” sobivad viimased kolm suurepäraselt.
Kuidas lugesite lastele oma raamatuid ette? Kas on tähtsust, millise hääletooniga seda teha?
Kindlasti. Nii nagu näitleja mängib oma rolli, on ka ettelugemisega. Sa pead ise uskuma, mida räägid. Nagu jutustaksid tõestisündinud lugu ja elaksid uuesti kõike läbi. Sõber Peeter Volkonski valdab seda kunsti täiuslikult. Ta luges ühel kohtumisel mingit minu lugu nii hästi ette, et ma naersin koos lastega kaasa. Natuke piinlik oli, aga mis sa teed.
Kuidas mõtestate lahti lapsemeelsuse mõiste? Kas seda võib tõlgendada kui naiivsust, siirust või hoopis kui mängulisust? Öeldakse, et lapsed on vägagi terased ja targad.
Siirus, otsekohesus, võime üllatuda ja imetleda. Suured kõrvutavad, võrdlevad ja kahtlustavad, lapsed naeravad pea kuklas. Viimastel aastatel on üldse hakatud kahtlema, mille üle naerda võib. Sellistele tuleks lastest kohus moodustada ja eluterve rõõmu rüvetamise eest vangi panna. Huumorimeel on minu meelest intellektuaalsuse mõõdupuu, siiras rõõm ja südamlikkus, vahetus ja asjade nimetamine nende õigete nimedega on aus ja hea. See kõik kokku ongi see, mida nimetame lapsemeelsuseks. Tegelikult peab olema väga julge, et olla lapsemeelne. Mina teisiti ei saa. Ei taha oma elu mõttetult keeruliseks elada. Milleks?
Kas lasteraamatud peavad kindlasti olema õnneliku lõpuga?
Igal raamatul peab olema sõnum. Peab olema põhjus, miks see on kirjutatud. Sisemine tung, tahtmine jagada midagi, mis ei mahu su sisse aeg-ajalt ära. Miks mitte ka õpetussõnad. See ei pea välja paistma ega olema näpuga vibutamine. Sõnum võib kohale jõuda alles pärast raamatu käestpanekut, kui laps istub voodiservale ja jääb mõttesse. Siis oled oma ülesande täitnud. Ja minu lõpud on ikka kõik õnnelikud. No ei saa ma anda lapsele lutsukommi, mille sisuks on sinep.
Üks teie raamatukangelane on läbi ja lõhki seotud Jõgevamaaga. See on Jõks. Kuidas see tegelaskuju sündis?
Süüdi on endine Jõgeva maavanem Viktor Svjatõšev, kes tuli ja ütles, et nüüd teeme ära. Ega ma suurt vastu punninudki, sest teema oli ju väga huvitav. Viktor käis mul Tartus külas ja mina käisin Jõgeval. Seal kesklinnas ma Jõksi kuju nägingi.
Nimi Jõks tuli kohe ja otse kosmosest, ei pidanud välja mõtlemagi. Esimene raamat oli edukas ja peagi oli Viktor jälle kohal. Et teeme veel. Tegimegi. Ja kolmanda tegime ka, mis sest, et see rääkis juba muinasjutumaailmast ja matemaatikast. Tegelased olid samad ja raamat läks isegi Soomes tõlgituna päris hästi. Minu pärast võib neljanda ka käima panna. Viktor, kus sa oled?
Jõksi raamatuid kirjutades tutvusite päris põhjalikult Jõgevamaaga. Mis on eriti meelde jäänud?
Oi palju, sõitsin ju Jõgevamaa risti-rästi läbi. Koostasin mitu marsruuti ja muudkui kaesin neid sildu, kirikuid, kive ja mõisaid, puid ja inimesi, koole ja varemeid. Ronisin ise kõik praod ja mäed läbi, tegin lugematul arvul pilte. Üks põnevamaid reisimisi mu elus, ilma naljata.
Enamasti on teie raamatud illustreerinud Ott Vallik (Moritz), aga ka teised kunstnikud, näiteks Kursi koolkonna kaudu Jõgevamaaga seotud Ilmar Kruusamägi ja Albert Gulk. Mõned olete illustreerinud ka ise. Kui tähtis on lasteraamatu juures illustratsioon?
Enam tähtsam olla ei saagi. Lasteraamatu puhul on täiesti normaalne, et poole mahust moodustavad illustratsioonid. Pluss-miinus vastavalt vanusele. Ott on mu lemmik, aga nüüdseks on ta nii kuulus ja tööga koormatud, et raske on talle löögile pääseda.
Ilmariga pole ka lihtne, aga Albert võtab asja mõnuga, vahel võtab viina ja puhkab, siis jälle joonistab, nii et paneb kokutama. Ise ei oska ma üldse joonistada. See üks luulekogu ainult. Lihtsalt kõik tuttavad kunstnikud olid parasjagu hõivatud. Aga igasugu loominguga on asi kummaline. Näiteks olen hakanud mõnikord kirjutama „nii nagu peab”.
Grammatika, läbimõeldud ülesehitus ja poliitkorrektsus ka veel takkaotsa. Siis olen paar päeva ringi käinud ja uuesti laua taha istudes kõik maha kustutanud. Oluline on vist ikka õhin ja rõõm. Olgu konarlikum, kohati ehk liigagi otsekohene ja lihtne, peamine on siiski, et õhin ja rõõm lapseni jõuaks, mitte korrektselt vormistatud kirjeldus õhinast ja rõõmust. Sama on joonistamisega. Kompenseerisin oma oskamatuse joonistamislustiga ja paistab, et ei saanudki kõige hullem.
Kummalisel kombel on üks teie lasteraamatuid illustreeritud fotodega. Kuidas see juhtus?
Andra Kirna, Jõgevalt muuseas, tegi tol ajal oma lõputööd ja pöördus minu poole, et tal on vaja diplomitööks midagi ilusat valmis teha. Et päris veenev oleks näiteks fotodega lasteraamat. Mul olid parajasti mõned jutud ka valmis ja nii ta läks. Raamat saigi. Andra tegi muidugi veel korralikku tööd lastega, et need õigesti sisu kajastaksid ja kõik pildi peal koos püsiksid. Tubli töö tegi ära!
Kes võiks teie raamatu tegelastest saada sama kuulsaks kui Astrid Lindgreni Pipi või Eno Raua Sipsik? Kui tähtsaks peate, et raamatutegelane saab tuntuks ja hakkab elama iseseisvat elu?
Päris sellist tegelast pole ma veel leidnud. Ilmselt sellepärast, et minu juttude kangelased on olnud mu enda lapsed. Viimastel aastatel olen andnud tuult tiibadesse juba niigi ärapiinatud Une-Matile, aga temagagi võistleb Une-Mati udujuttude teine peategelane Madli, kes taas on mu enda tütar.
Viimasel ajal, kui mu enda lapsed enam lasteraamatuid ei loe, on tekkinud igasugu uitmõtteid ja fantaasiaid. Momendil keerlevad peas sellised tegelased, nagu nüfid. Nüfid on sellepärast nüfid, et nad magavad palju ja näiteks tugitooli magama jäänud nüff toob esile sellise häälitsuse: „Nnn … nüfff. Nnn … nüfff …”
Nüfid ei tunne elektrit, aga neil on olemas kõik majapidamismasinad ja nutiseadmed, kaasa arvatud nutitelefon. Kuidas need asjad kõik ilma elektrita töötavad, sellest saab võib-olla veel selle aastanumbri sees kuulda. Kui koroona muidugi lubab.
Kuivõrd vaatate aastate möödudes tagasi oma lapsepõlve, mis on selle eredamad leheküljed?
Freudi ees tuleb müts maha võtta. Ta on ikka paljudele asjadele pihta saanud. Üha rohkem kangastub mulle mu elu Unelmate Linna otsinguna. Muudkui ehitad ja ehitad ja lõpuks oled valmis saanud linna, mis tegelikult koosneb juba osaliselt varemetest.
Inimene justkui ehitaks terve elu oma Unelmate Linna. Ja kui siis ükskord vanast peast vaiba peale maha istud ja lapselapse klotsidest ehitatud linna vaatad, saad aru, et see ongi sinu Unelmate Linn. Purskkaevude, toretsevate laatade ja suudlevate tudengitega.
Lapsepõlvest meenubki väga tihti see päev, kui päike paistis kollasele vaibale ja ma ehitasin klotsidest linna. See on nii helge pilt, et minu jaoks on see mälestus turvaline paik, kuhu raskel hetkel põgeneda.
Milliseid raamatuid loeti ette väikesele Heiki Vilepile ja milliseid hakkas ta ise lugema?
Muinasjutud, Tarzan, „Seiklusjutud maalt ja merelt“, loomajutud, „Jussikese seitse sõpra“. Kui ise lugema hakkasin, kiindusin ulmesse. Muidugi Astrid Lindgren ja meie klassikud – miski ei jäänud vahele. Lugesin ikka päris palju, ka taskulambiga teki all, nii need prillid pähe saingi.
Muusikuna olete mänginud mitmes ansamblis, loonud laule. Mis põhjusel paelub muusikastiilidest ennekõike bluus?
Bluus on nagu jõgi, kuhu viskuda ja lasta end kanda ja kanda. Aga ega ma ainult bluusi kuula. Olen pigem kõige hea sööja. Oli mingi aeg, kus kuulasin ainult klassikalist muusikat. Kuulan nüüdki meeleldi vaheldumisi Bachi sümfooniat ja Led Zeppelini, džässi ja kantrit. Igas žanris on väga häid asju. Eriti armsaks on jäänud siiski noorusaegade rokkmuusika. Mõttetu on siin üles lugema hakata, aga ühise nimetajana võib tuua meloodia. Nagu ütles üks mu pillimehest kolleeg – muusika peaks ikka eelkõige musikaalne olema.
Mille poolest erinevad loomingulised elamused, mille saate kirjutamisest ja tegevusest muusikuna?
Muusikuna lisandub ka väike füüsiline moment. Trummarina saan end korralikult välja karata ja see on väga mõnus tunne. Mängid ja kuulad korraga, oled täiega asja sees. Kirjutamine on rohkem ikka ainult aju ja sõrmede liigutamine. Kui saaks trummipulkadega korralikult kirjutada, teeksin seda kindlasti.
Milline annus on teis Tartu vaimu ja boheemlust?
Räägitakse, et päris kõvasti. Ise ei näe ennast kõrvalt ju nii põhjalikult, et otsustada. Palju aastaid käisime läbi ja ringi Mülleri Sassi ja Mercaga. Tihti olid seltskonnas kadunud Matti Milius ja Peeter Volkonski ehk Volk. Illegaardi kohvik, Merca ja Sassi kodu, Volgi kiiktool… Sarnased tõmbavad sarnaseid ja mõnikord oli koos suur kamp luuletajaid, pillimehi, päris- ja elukunstnikke.
Ilus aeg oli. Tõsiselt kirjutamisele pühendumine algas sellest ajajärgust. Alustasin ju luulekoguga täiskasvanutele. Esitluselt ei puudunud bänd ja striptiis, laud oli lookas. Lapsed rikkusid kõik ära, võlusid mu lõpuks siiski enda poole. Ega ma kahetse ka. Absoluutselt.
Olete üks neid kirjanikke, kes kirjastab ise oma raamatud ja ka müüb neid ise, nii kodulehel, laatadel ja üritustel kui kaubanduskeskuseski. On sellest tõesti võimalik ära elada ja kuidas saavad omavahel läbi kirjanik Heiki Vilep ja ärimees Heiki Vilep? Kui tihti mõtlete kirjutades sellele, kas sündiva teksti saab ka maha müüa?
Ma tundsin palju kirjanikke ja nägin, kuidas nende töö eest saavad palka kõik teised peale nende endi. Mulle ei mahtunud see hinge juba enne, kui ise raamatuid välja andma hakkasin. Alguses olin muidugi samasugune tagasihoidlik, aga ajapikku õppisin kõik tööd ära. Olen nüüdseks kujundanud, küljendanud, toimetanud ja tõlkinud, valdan mitmeid programme ja võin teha igas formaadis e-raamatuid. Trükimasinat ei suuda veel valmis ehitada.
Kõike seda tehes olen jõudnud arusaamisele, et teose looja õiglane tasu on vähemalt 80 protsenti müügitulust, mitte mõnisada eurot honorari ja paar autorieksemplari. Kirjastuste lagunemise tõttu on võimalik hõlpsasti leida vähe koormatud, väga häid ja professionaalseid toimetajaid, küljendajaid, tõlkijaid ja illustraatoreid.
Kirjanikul on võimalik kokku panna selline meeskond, mida ühes kirjastuses ei pruugi kunagi koos ollagi. Neile saab lepingu alusel korralikult makstud ja ka kirjanik saab korraliku palga. Ja isegi pärast trükikulude ja riigimaksude maksmist jääb kätte rohkem kui honorar ja paar autorieksemplari. Väga paljud annavad enda raamatuid välja kas FIEna või ühemehe-osaühinguteks vormistatutena. Täiesti normaalne trend.
Ärimeest pole must saanud. Mulle lihtsalt meeldib oma raamatuid ise tutvustada ja huvilistega näost näkku suhelda. Kõige toredam ja loomulikult ka tulusam on teha seda otse üle laua raamatud müües. Sellest turukaubitseja mentaliteedi kartusest on juba enamik kirjanikke üle saanud. Kurgimüüja ja kirjanik pole ikka päris üks ja sama. Kurke ma näiteks müüa ei julgeks, sest ma pole neid ise välja mõelnud.
Et kas kirjutades juba mõtlen müümisele? Ei. Nii ei saaks süveneda ja raamatud tuleksid kallutatud. Ma ei hakka mitte kunagi kirjutama kahe isaga perest sellepärast, et äkki toob see rohkem sisse. Luban.
Olete Tartu linnavolikogu liige ja kandideerisite ka riigikokku. Mis kutsus poliitikasse? On teil mõtteid seoses Tartu kui Euroopa kultuuripealinnaga?
See on nii lai teema, et Vooremaa ajalehte ei mahuks ära. Ütlen lühidalt, et tunnen end kohustatuna kaasa laulma terve mõistuse kooris. Vastukaaluks igasugusele pseudole, libale ja globale. Kandideerisin küll EKRE nimekirjas, aga juba üle aasta ei kuulu ühtegi erakonda. Volikogus olen siiski kirjas EKRE fraktsioonis. See on muidugi imetore, et Tartu saab Euroopa kultuuripealinnaks. Minul, kes ma teen oma tööd niigi täie rauaga – kirjutan, käin koolides ja lasteaedades, hääletan linna volikogus õigete asjade poolt, nikerdan heliloojatega lastelaule ja tagatippu annan raamatuid müües eriti kaua kestvaid autogrammitunde, polegi nagu midagi enamat kirjanduslinna käekäiku panustada. Oleks vaid tervist ja jaksu.
Millega üllatate oma loomingu austajaid lähemas või kaugemas tulevikus?
Kõike ma välja ei räägi, aga töö käib. Unistus oleks kunagi välja anda aabits, mida loetakse rõõmuga ja milles pole ühtegi igavat lõiku, aabits, mis tehakse väga hea meelega lahti ja millest saaks iga koolijütsi suur sõber, mitte pelgalt õppevahend. Näis, kas jõuab.
JAAN LUKAS
Heiki Vilep
• Sündinud 27. märtsil 1960 Tartus
• Vabakutseline kirjanik
Haridus:
• 1967–1978 Tartu 10. keskkool
• 1978–1979 EPA, elektrifitseerimine
• 1979–1980 TRÜ, matemaatika
• 1980–1982 ja 1984–1986 TPedI, matemaatika
Töö:
• 1980–1981 Tallinna riiklik keskarhiiv, arhivaar
• 1981–1982 Tallinna 18. keskkool, matemaatikaõpetaja
• 1982–1984 armeeteenistus
• 1985–1986 Tartu katseremonditehas, mõõteriistade insener
• 1987–1992 orkestrant
• 1993–1999 firmade Kontakt OÜ ja Tarpuit OÜ juhatuse
esimees
• Alates 2000 vabakutseline kirjanik, Eesti kirjanike liidu
liige aastast 2003
Looming:
Avaldanud aastatel 2001–2020 koos tõlgetega 71 raamatut,
47 luuletust, jutte, aforisme, CD jm, olnud kuue raamatu
toimetaja
Ühiskondlikud organisatsioonid:
Eesti kirjanike liit, Eesti kirjandusselts, Eesti autorite ühing, Eesti esitajate liit, Eesti lastevanemate liit, Tartu linna volikogu
Pere:
Abikaasa: Auli Vilep
Lapsed: tütar Kertu (1980), poeg Mihkel (1988), tütred Elise (2000) ja Madli (2003), poeg Villiam (2008)
arvamus
Andra Kirna, sõber
Heiki Vilepi ehk Vibuga, nagu tema sõbrad teda kutsuvad, tutvustas mind 2002. aasta lõpul tõlkija ja filosoofi-õppejõud Mirjam Lepikult. Hakkasin lõpetama Tartu kõrgema kunstikooli (praegu Pallas) fotoosakonda. Olin parasjagu kunstist tüdinud ning tahtsin teha midagi lihtsat, näiteks lastele.
Heikil olidki parasjagu mõned jutud üle. Neist omamoodi õpetlikest lugudest sai jutukogu „Lendav õunapuu“. Heiki jättis mulle uskumatult vabad käed, sain teha täpselt seda, mis tahtsin ja nagu ette kujutasin. Selgus siiski, et joonistustega Heiki raamatute illustreerimine on tunduvalt parem mõte.
Teadsin Heikit enne peamiselt lasteluuletuste autorina ja pidasin kaua tema luuletustest rohkem lugu kui juttudest. Kuigi olen püüdnud tema loomingul silma peal hoida, jõuab see mees küll rohkem kirjutada kui ma lugeda. Nüüdseks on tal raamatuid nii palju, et järg ammu kadunud.
Aga seda võin puhta südamega öelda, et mida edasi, seda paremaks läheb. „Horlok ja ürgvärava võti“ on hoopis seikluslikum kui „Lendav Õunapuu“. Õpetlik iva on neiski lugudes, aga hoopis paremini serveeritud.
