Kuremaa raamatukogu hubases vestlusringis kohtus kirjandushuvilistega Ida-Virumaal elav kirjanik Anneli Lamp. Põhjalikumalt tutvustas ta uut raamatut „Introverdi kaitseala“ ning rääkis ka teistest raamatutest.
Kuremaa raamatukogus selgus, et selle paigaga on Teil sügavamad seosed ema kaudu. Millised täpsemalt?
Ema sündis Teilma külas. Ta oli väga musikaalne ning valdas osavalt sõna, kirjutas luuletusi. Ta oleks võinud õppida muusikat või kirjandust, kuid vaestest oludest pärit tüdruk sai minna vaid sellisesse kooli, kus puudus õppemaks. See oli Vaeküla karjatalitajate kool. Siis tuli sõda, Saksa okupatsioon ja metsanormid. Ema läks jälle kooli, et metsa ei saadetaks. Seekord Kuremaale ja õppis kontrollassistendiks. Siis tuli abiellumine ja poja sünd. Mu vanem vend oli neljakuune, kui isa arreteeriti. Ema läks pisipojaga Teilma popsihütti tagasi ja taas Kuremaale kooli, seekord zootehnikuks õppima, sest koolis sai sõja ajal vähemalt midagigi süüa. Pärast sõda tuli ema Virumaale. Nii pääses ta küüditamisest.
Millisest tänase Jõgevamaa paigast on Teie isa juured?
Isa on pärit Ruskavere külast. Ta oli Eesti armee ohvitser, unustanud maatöö ja linnahärraks hakanud, nagu ise armastas öelda. Uue võimu ajal sai temast sujuvalt Punaarmee ohvitser, kes saadeti sõja puhkedes vintpüssi ja viie padruniga Saksa tankide vastu. Käsk on sõjaväelasele kõrgeim kõigest ja isa olekski ilmselt läinud, kui autojuhil poleks olnud põgenemisplaane. Nii sai isast desertöör ja taluomanik, sest noorem vend, kes pidi talu pärima, mõrvati hävituspataljoni poolt. 1944. aastal isa loomulikult arreteeriti ja ta oli 12 aastat Vorkutas.
Miks on Teie jaoks eriti tähtis paik Teilma küla Jõgeva vallas?
Olen lapsepõlves kuulnud palju Teilma küla inimestest, sest ema armastas oma koduküla väga. Teilmas käisime igal suvel, sest ema esivanemad on maetud Laiusele. Nüüd puhkab Laiusel ka ema ja sõidame suviti tema juurde. Teilmasse minna ilma teejuhita ei oskaks ja ega ma tunnekski seal kedagi.
Kas Jõgevamaa taust ongi põhjuseks, et elades küll Ida-Virumaal, tunnete eriliselt tugevat ja südamlikku sidet Vooremaaga ning olete kirjutanud ka Vooremaa teemal luuletuse?
Nii see on. Minus pole tilkagi Viru verd, sest nii ema- kui ka isapoolsed esivanemad on elanud kõik Liivimaal. Sajandeid. Ka minu ema ja isa igatsesid ja armastasid kuni surmani oma lapsepõlve ja nooruse Vooremaad. Aga sõda, mis lõhkus lugematul hulgal elusid, tõi nad Virumaale, kus uus kodu rajati. Mälestused jäid. Meie kodus muinasjutte ei räägitud, küll aga niinimetatud vanapõlvejutte. Teilmast, Kuremaast, Laiusest, Kassinurmest, Soomeverest, Varbeverest, Ruskaverest, Saarest, Voorest, Kääpast.
Põhjalikumalt tutvustasite Kuremaal hiljuti trükivalgust näinud raamatut „Introverdi kaitseala“. Kuidas tekkis idee selle raamatu kirjutamiseks?
Valdur Mikita küsimus: „Kus on introvertide kaitseala?“ 2019. aasta suvel kõlas minu jaoks kuidagi väga isiklikult. Mõtisklesin pisut ja sain aru, et minul ongi selline kaitseala nii vaimses kui ka füüsilises plaanis päris reaalselt olemas. Nii hakkasingi kirjutama iga päev midagi, mis mu kaitsealal mõeldi või tehti. Alustasin 15. augustil 2019, minu jaoks väga olulisel päeval, ning lõpetasin selle aasta 14. augustil.
Kuivõrd võiks sellest raamatust otsida abi psüühiliste ebakõlade puhul: stress, depressioon, ärevus?
Tegemist pole eneseabiõpikuga, vaid pelgalt ühe inimese mõtete, tunnete ja arusaamisega ilmaasjadest. Kui selline lugemine kedagi aitama peaks, oleks väga tore, aga psüühiliste ebakõlade puhul on targem ikka spetsialisti poole pöörduda, mitte suvalise raamatu järele haarata. Vale raamatu lugemine võib kasu asemel kahju tuua. Mul on selline kogemus, et raamatust loetu kummitab. Siiani ei mõista, miks ma õigel ajal lugemist ei lõpetanud. Raamatu saab ju alati pooleli jätta. Küllap tahtsin teada, kas lõpp läheb helgemaks. Kahjuks ei läinud. Üks kirjanik hoiatab, et halva luule lugemine võib tekitada püsiva ajukahjustuse. Kuna „Introverdi kaitseala“ sisaldab ka mingil määral luulet, siis proovige õige ettevaatlikult. Tunnete ju kohe, kui teie jaoks halb on.
Kohtumisel Kuremaal korraldasite mängu, kus igaüks ütles omal soovil kuupäeva ja lugesite ette selle kuupäevaga seotud katkendi „Introverdi kaitsealast“. Mida märkasite publiku reageeringust?
Publik oli ülimalt sõbralik. Vahepeal igatahes naerdi. Heatahtlikult mõistagi. Need lugejatega kohtumised ongi reeglina vahetud ning südamlikud. Ma lähen sellesse, millest räägin, nii ülepea sisse, et pole aega uuridagi kõikide reageeringut. Kas peaks? Alati on neid, kes annavad oma miimikaga väga emotsionaalset tagasisidet ja neid, kes on nii sügavalt mõttesse vajunud, et oleksid justkui ära, aga tegelikult on vägagi kohal, nagu hiljem selgub.
Ühe raamatu kirjutamiseks saite ainest kohtudes tuntud kodu-uurija ja raamatute autori Ülo Pärnaga. Mis raamat see on?
See on „Joosepi neljas naine“, mille kirjutamiseks sain võtme Ülo Pärna raamatust „Lugusid ja asju Võtikverest“. „Joosepi neljas naine“ räägib ajaloolistel faktidel põhineva perekonnaloo. Traagilise, aga mitte läbinisti. Raamatut on lihtne lugeda, see jookseb sirinal, nagu harutaks vana, aga vanumata villast kampsunit. Muudkui tõmbad ja kerid, tõmbad ja kerid. Soovitan neile, kes selliseid lugusid hindavad. Ise armastan väga lugeda pärisinimeste pärislugusid. Just lõpetasin Hinge Kaljundi „Paasvere parunid“.
Millistes koolides olete töötanud õpetajana, mis aineid õpetanud? Kas tänane haridussüsteem ja korraldus vajaksid Teie arvates muutmist?
Mu esimene haridus oli muusikaõpetaja, hiljem omandasin veel klassiõpetaja ja inimeseõpetuse õpetaja lisaeriala.
Õpetajana olen töötanud Tudulinna ja Toila koolis, Oru koolis Läänemaal ja Jõhvi gümnaasiumis. Andnud laulmistunde üldhariduskoolis ning solfedžo- ja klaveritunde muusikakoolis, olnud klassiõpetaja ning õpetanud psühholoogiat ja perekonnaõpetust gümnaasiumiastmes ning inimeseõpetust põhikoolis. Praegusest haridussüsteemist ei arva ma mitte midagi ja targutada ei soovi. Koolielu on minu jaoks minevik, läbitud etapp, mis enam ei kordu ega huvita, aga millel on olnud oluline osa mu elus ja millest on jäänud käputäis kauneid mälestusi.
Kuidas on kirjaniku tööd mõjutanud koroonaaeg?
See on küsimus mõnele päriskirjanikule, kes kirjutamisega raha teenib ja keda laialt teatakse-tuntakse. Ise nimetan end külakirjanikuks ja kirjutan sisemisest vajadusest. See pole minu jaoks töö. Töö on kartulivõtt, küttepuude riita ladumine või tubade koristamine.
Koroonaaeg pole suurt midagi muutnud. Siiski. Püsin veel rohkem oma introverdi kaitsealal paigal. Väljun ainult siis, kui mõni raamatukogu kutsub. Koroonaajal on lugejatega kohtumisi ära jäänud, seda küll.
Kuidas valmistute lähenevaks advendiajaks ja jõuludeks?
Olen vaikselt ning rõõmustan selle üle, et enam ei pea kirikus orelit mängima, koori juhatama või kontserte korraldama, nagu kunagi. Võib ja saabki kogu aeg lihtsalt kodus olla, nagu olen alati unistanud.
Need jõulud tulevad ilmselt kõigile vaiksemad. Mina selle üle ei kurvasta. Olen ju introvert ja armastan rahu, vaikust ning üksindust. Mulle meeldib olla üksi kodus, kuid mitte üksi maailmas.
Õnneks on mul väga mõistev elukaaslane, neli last ja kolm lapselast. Ja koer Mörkkö – sõber ning koduvalvur, kes kaitsealal turvalisuse tagab.
JAAN LUKAS
