Esmaspäeval said väiksemad ja suuremad raamatuhuvilised tutvuda RMK Elistvere loomapargis Eesti kirjaniku Aidi Valliku uue lasteraamatuga „Kust said?”. See koosneb värssjutustustest, mis räägivad sellest, kuidas meie metsade kõige tavalisemad loomad ja mõned roomajad kauges minevikus omale iseloomulikud tunnused said.
Aidi Vallik on laste- ja noorsookirjanik, kes on avaldanud ka luulekogusid. Tema kõige esimene raamat oli väike roheline luulekogu, mis ilmus varjunime Ats all ja kandis pealkirja „Ärge pange tähele”. „Ma olin siis 19 aastat vana, kui see trükis avaldati ja pärast seda, kui täiskasvanuks sain, hakkasin seda raamatut natukene häbenema. Kui seda uuesti peaksin kirjutama, siis teeksin palju paremini. Aga kuskilt peab ju inimene alustama,” rääkis Vallik, kes kirjutas oma esimese luuletuse umbes viieaastaselt.
Esimene lasteraamat, mis oli tegelikult juba suurematele teismelistele, ilmus aastal 2001 ja kandis pealkirja „Kuidas elad, Ann?”. Sellest ajast ongi ta kirjutanud jutte väiksematele ja suurematele lastele, noortele ja beebidele. Aga täiskasvanutele pelgab ta kirjutada. „Mulle on alati tundunud, et selleks et kirjutada täiskasvanutele head raamatut, peab ise olema hirmus tark. Aga kardan, et ma ei ole. Kui saan veel vanemaks ja targemaks, siis kindlasti proovin täiskasvanutele ka kirjutada,” rääkis Aidi.
Meeldib ka täiskasvanutele
„Ma ei oska peast täpselt öelda, mitmes raamat „Kust said?” täpselt on, aga arvan, et umbes kahekümne neljas. Kui mul on vaja täpselt teada, mitu raamatut olen elus kirjutanud, siis lähen vaatan internetist. Neid tuleb lihtsalt kogu aeg juurde ja see number muutub,” naeris Aidi, kes on kirjutanud võrdselt lastele nii jutte kui ka luuletusi.
„Need natukene tobedad ja naljakad lood tulid mulle pähe päris selle aasta alguses, jaanuarikuus, kui mu kätte sattus tegelikult üks väga vana raamat, mille on kirjutatud ammu Indias elanud inglise kirjanik. Tema räägib muidugi soojamaa loomadest, kuidas kaamel kaks küüru sai ja miks jõehobu nahk niisugune kortsuline on,” meenutas kirjanik.
„Hakkasin mõtlema, et meil on ka metsades palju põnevaid loomi ja võiks lastele välja mõelda rea huvitavaid lugusid sellest, kuidas hunt halliks sai ja miks rästikul siksak seljapeal on,” lisas Vallik.
Aidi sõnul meeldis talle hirmsasti fantaseerida ja mõelda, kust need loomad oma käpad, sabad või prillid pähe said. Kuigi raamat on mõeldud lastele, siis raamatu illustraator Urmas Nemvalts kommenteeris, et ka viiekümnesele oli see väga huvitav lugemine.
„Tegelikult öeldakse, et hea lastekirjanduse tunneb ära selle järgi, et see meeldib ka täiskasvanutele. Ja kui see raamat viiekümnestele meeldib, siis on juba hästi,” oli kirjanikul hea meel. „Siin raamatus on selliseid nalju ka, millest võib-olla saavad täiskasvanud natukene rohkem aru kui lapsed ja vastupidi. Eks ma mõtlesin mõlema peale, kui seda kirjutasin,” rääkis kirjanik.
Tugev side loomadega
Raamatu on illustreerinud Urmas Nemvalts. „Urmast teavad kõik, kellel käib kodus ajaleht Postimees, sest tema joonistab sinna Mürakaru koomikseid ja teeb karikatuure. Peale selle on ta illustreerinud tohutul hulgal lasteraamatuid. Kuna luuletused ise on naljakad, siis tundsin, et selle raamatu pidid peavad ka olema hästi naljakad ja seepärast võtsingi Urmasega ühendust,” meenutas Vallik.
„Kui ma teen lasteraamatut, siis on näha, et siin on igasuguseid detaile hästi palju sees. Lasteraamatuga püüan natukene rohkem lastele meeldida, ma ei tee neid nii robustselt ja jämedalt nagu koomikseid,” rääkis Urmas, kellel on enda sõnul tugev side loomadega.
Loomi meeldibki talle kõige rohkem joonistada. „Kui seda raamatut illustreerima hakkasin, siis vaatasin üle iga looma ja nende eripärad. See oli natukene abiks, aga loomad raamatus ei ole ka päris loomadele identsed, seal on ikkagi mingisugune minu kiiks juures,” rääkis Urmas, kes enda sõnul pani kolmeteistkümneaastaselt paika, et kunagi hakkab joonistamisega leiba teenima, kuigi toona oli see üsnagi ebareaalne poisi kohta, kes enda sõnul joonistada ei osanud.
DEIVI SUISTE
