Oma elu kirjandusele pühendanud Friedebert Tuglas olnud väga rangelt selle vastu, et tema isiklikke esemeid kusagil eksponeeritaks: tema meelest räägib loovisiksusest üksnes tema looming, mitte sulepea või prillid. Nii et Jõgeval Betti Alveri Muuseumis avatud näitus, millel eksponeeritud eesti kirjanikele kuulunud esemeid, Tuglase silmis arvatavasti armu ei leiaks, küll aga pakub põnevust lihsturelikule kirjandushuvilisele.
Eestimaa pinnal tegutsevate muuseumide hulgas on arvestatav hulk kirjanikele pühendatud muuseume, kes nüüd võtnud nõuks seljad kokku lüüa ja senisest tihedamini koostööd teha. Rändnäitus “Kirjanik, aga ikkagi inimene!” on üks nende esimesi ühiseid ettevõtmisi. Väljas olevad esemed pärinevadki tosina kirjanikele pühendatud muuseumi fondidest. Iga eseme juurest leiab muuseumitöötajate kirja pandud loo selle kohta, missugust tähendust see kirjaniku elus omas.
Üks meeldejäävamaid on lugu Anton Hansen-Tammsaare rahakotist, milles oli tema surmapäeval vaid üks kroon. Kuigi tänu tõlkija ja publitsisti tööle teenis Tammsaare päris kenasti, olid tal pere mitte just tagasihoidliku elustiili tõttu alailma näpud põhjas. Oma viimasel elupäeval 1. märtsil 1940 käinud kirjanik viis korda Karismaa raamatukaupluses, et selle kassast Noor-Eesti Kirjastuse maksutähega raha saada, kuid tõenäoliselt ei saanudki seda kätte. Lisaks rahakotis leidunud ühekroonisele oli tema pangaarvel surmahetkel veel neli krooni.
Põnev on ka lugu Eduard Vilde punakast sokist. Sellest selgub nimelt, et Vilde näidendis “Pisuhänd” kirjeldatud situatsioon, kus Tiit Piibeleht eri värvi sokke kandes kodunt välja oli tulnud, pärineb tegelikult autori enda elust. Juhan Smuulile kuulunud karvamütsi kohta polnud muuseumitöötajatel vaja aga lugu ise sõnastadagi, vaid piisas Smuuli “Jäise raamatu” tsiteerimisest: seal on nimelt juttu, kuidas Smuul Antarktikasse jõudes oma varustust täiendama pidi — muu hulgas sellesama pealtpoolt koera- ja seestpoolt lambanahkse mütsiga, mille ladude ülem Nikolai Petrovitš Sergejev talle lahkelt väljastas.
iii
Koolera ja kirjandus
iii
Vilde sokist ja Smuuli mütsist on jäänud otsene või kaudne jälg nende loomingusse. Samas polnud näitusele valitud esemete seos kirjanike loominguga üldse kohustuslik.
“Eelkõige tahtsime, et näituseeksponaadid kannaksid sõnumit sellest, missugustes tingimustes kirjanikul oma tööd tuli teha,” ütles Muhu muuseumi juhtaja Kadri Tüür. “Suurema osa kirjanike jaoks, kellest meie näitus kõneleb, oli ilukirjandus ju nende kõrvalharrastus, leivaraha teenisid nad enamasti millegi muuga. Näiteks Kreutzwald oli ju tegelikult arst. Aumärgigi — sellesama siin eksponeeritud mälestusristi — teenis ta välja mitte kirjandusliku tegevuse eest, vaid võitluse eest koolera vastu.”
Üks näituse kontseptsiooniga paremini kooskõlas olevaid eksponaate on Kadri Tüüri meelest aga akadeemik Hans Küütsi poolt Betti Alverile kinkimiseks välismaalt toodud, aga poetessi eluajal talle üle andmata jäänud pott Parkeri firma tinti. Eks räägi asjaolu, et sulepeaga kirjutada armastanud Betti Alveril tuli korralikku (st sulepeas mitte paakuvat) tinti tuttavate kaudu hankida, selget keelt nõukogude aja lõpu absurdsetest oludest.
“Tahtsime, et näitus pakuks ühest küljest võimaluse mõtiskleda kirjaniku elukutse kui niisuguse üle, teisalt aga võimaluse kiigata kirjaniku argi- või loome-elu köögipoolele,” ütles Kadri Tüür. “Rangelt võttes ei peaks lugeja kirjaniku argielu puudutavate esmete vastu huvi tundma ega meie neid liialt afišeerima, aga samas otsib lugeja vaim siiski kontakti mitte ainult kirjaniku kui loojaga, vaid ka kirjaniku kui lihaliku inimesega — kes ta ju kõigele vaatamata ikkagi on.”
iii
Ühisturundus
Kultuurivaldkonnas äriterminoloogia kasutamisega ei šokeeri tänapäeval enam kedagi. Kadri Tüürgi sõnas, et kirjanikele pühendatud muuseumide ühisprojektid mahuvad kenasti termini “ühisturundus” alla.
“Kirjanikega seotud muuseumid on spetsiifilised muuseumid, kus aetakse täiesti üheselt mõistetavalt ühist asja,” ütles Kadri Tüür. „Seepärast on ka täiesti loogiline, et me omavahel koostööd teeme. Seda enam, et turundusteooriast on teada: sarnased atraktsioonid ei konkureeri mitte omavahel, vaid teistsuguste atraktsioonidega. See, kes külastab ühe kirjaniku muuseumi, tunneb väga tõenäoliselt huvi teistegi samasuguste muuseumide vastu. Üldjuhul on ta keskmisest natuke teadlikum muuseumikülastaja, kes on tuttav vastava kirjaniku loominguga ning teab üldjoontes, mida ta otsima tuleb. Meie asi on talle see anda.”
Lisaks Jõgevalt ringkäiku alustavale esemenäitusele “Kirjanik, aga ikkagi inimene!” (Pealkiri, nagu taiplik lugeja ehk juba välja raalinud, on Muhu muuseumi juhataja pandud: mäletate ju, kuidas Kohviveski Smuuli “Suvitajates” alailma üllatus, et ka saarerahva hulgas inimesi leidub!) saab peatselt valmis kirjanikele pühendatud muuseume tutvustav stendinäitus. Sama eesmärki täitev 2009. aasta kalender on Alatskivil tegutseva Liivi Muuseumi eestvõttel juba ilmunud ja seda saab osta kõigist projektis osalevatest muuseumidest.
Kolm kõnealust ettevõtmist on Kadri Tüüri sõnul kirjanike muuseumide esimene ühiskatse endast valjuhäälselt teada anda. Ühisprojekti kirjaliku vormistamise võttis enda peale Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi direktor Arne Tegelmann.
“Meie ettevõtmisi toetasid Eesti Kultuurkapital ja Hasartmängumaksu Nõukogu, ent õla panid alla ka muuseumid ise,” ütles Arne Tegelmann. “Kui esemenäitus hakkab rändama mööda neidsamu muuseume, kust esemed pärinevad, siis muuseume tutvustavat stendinäitust on otstarbekam eksponeerida koolides ja raamatukogudes. Näituse ringlemispiirkond muutub vastavalt sellele, kuidas muuseumiaasta raskuspunkt Eestimaa ühest nurgast teise kandub.”
Tõepoolest: kirjanike muuseumide ühisprojekti käivitumine “kõlksus” poolkogemata, aga kenasti kokku kultuuriministeeriumi poolt välja kuulutatud muuseumiaasta algusega: selle “stardipauk” antakse detsembris. Näitus “Kirjanik, aga ikkagi inimene!” jääb Betti Alveri Muuseumis avatuks novembri lõpuni.
iii
RIINA MÄGI
