In memoriam Henn-Kaarel Hellat (5.04.1932-13.10.2017)
Tänavu aprilli algul tähistati Põltsamaal selle linna “oma” kirjaniku Henn-Kaarel Hellati auväärset 85. sünnipäeva. Kahjuks jäi see tema viimaseks tähtpäevaks: möödunud reedel, 13. oktoobril, Hellati eluraamat sulgus.
Henn-Kaarel Hellat sündis Viljandis. Elu jooksul jõudis ta elada mitmes paigas: Tallinnas, Viljandi lähedal Päril Kannikmäe talus (selle sai Henn-Kaarli ohvitserist isa Vabadussõjas osutatud teenete eest), Tartus ja mujal. Ta on pidanud mitmesuguseid ameteid Tartu linna peaarhitekti büroo latipoisist kuni kirjanike liidu Tartu osakonna sekretäri omani. 2000. aastast alates elas kirjanik Põltsamaal.
Kirjandusse tuli Henn-Kaarel Hellat 1960. aastate luuleuuenduse õhkkonnas. Tal oli au kuuluda Artur Alliksaare ümber koondunud noorpoeetide ringi. Hellat on tunnistanud, et vestlused Alliksaarega kohvikulaua taga andsid talle märksa enam haridust, kui samal ajal kulgenud õpingud Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Need jäidki kirjanikul pooleli.
Sõna “ulme” autor
Hellati proosaloomingust on paljude jaoks tuntuim 1970. aastate teisel poolel Mirabilia sarjas ilmunud kaheosaline ulmeromaan “Naiste maailm”. Hellat oli ka see, kes termini “ulme” 1970. aastal eesti keelde tõi: varem oli sama nähtuse märkimiseks kasutusel kohmakas ja venepärane “teaduslik fantastika”. Kaks aastat tagasi, mil sõna “ulme” käibele tulekust möödus 45 aastat, võttis Eesti Ulmeühing Hellati oma auliikmeks.
Pärast Põltsamaale kolimist alustas Henn-Kaarel oma meenutusraamatute sarja, mis sai koondpealkirjaks “Inimese tegemine”. Sarjast jõudis aastatel 2002-2008 ilmuda viis osa. Kahjuks jäi sari, mis Hellati enda elukäigu kõrval peegeldas ka tema aja ühiskondlikke olusid laiemalt, toppama 1960. aastate esimese poole sündmustesse.
Põltsamaale oli Henn-Kaarlil aeg-ajalt asja ka siis, kui ta seal veel ei elanud. 1970. ja 1980. aastatel tegutsesid nimelt mitmel pool kirjandusklubid ja Hellat juhendas nii mõndagi neist, sealhulgas Jõgeva rajoonilehe Punalipp juures toiminud klubi Sõna. Et klubi liikmete hulgas oli päris mitu põltsamaalast, saadigi aeg-ajalt kokku Põltsamaal.
Sai ruttu omaks
Kui Hellat Põltsamaale kolis, sai ta üsna ruttu omainimeseks kohalikus raamatukogus ja kunstiseltsis. Ta oligi lisaks kirjandusele kodus ka kunstivallas. Kui Põltsamaal mõni kunstinäitus avati, oli Hellat enamasti kohal ja tema hinnangut nähtava kohta tasus usaldada. Kirjanik oli kunstiseltsi liikmetele ja kunstikooli õpilastele ka mitmel korral modelliks. Põltsamaa kunstiselts võttis Hellati oma auliikmeks.
Oma tänavukevadisel juubelil kinnitas Henn-Kaarel, et tunneb end Põltsamaal hästi, sest see on inimestest ja jumalatest armastatud paik, kuhu paljud Tallinna ja Tartu “jurad” lihtsalt ei ulatu. Põltsamaalaste jaoks kujunes nii füüsilises kui ka vaimses mõttes sirge seljaga Hellat aga justkui linna elavaks sümboliks. Ta andis Põltsamaale juurde mingit seletamatut vaimset kvaliteeti.
Hellatil oli pikka aega kombeks teha enam-vähem kindlal kellaajal jalutuskäik oma Pajusi maantee korterist Põltsamaa jõe äärsesse Rivaali kohvikusse. Need jalutuskäigud jäävad põltsamaalastel nüüd nägemata, küll aga võivad nad oma kuulsale kaaslinlasele austust avaldama minna Sõpruse parki, kuhu Henn-Kaarel Hellat 2010. aastal puu istutas. Tõsi, toona mulda saanud saarepuu läks kahjuks hingusele, ent aasta hiljem asemele istutatud tamm kogub kenasti jõudu.
RIINA MÄGI
