Riigihalduse ministri Arto Aasa kabinet on viimastel päevadel nagu jõuluvana postkontor, kuhu jõuavad kirjad kingisoovidega. Minister ise kutsus maavanemaid üles talle kirjutama, milliseid praegu Tallinnas asuvaid riigiasutusi nad sooviksid oma maakonda saada.
Nii tahabki Võrumaa riigimetsa majandamise keskust, Läänemaa ihkab terviseametit, keskkonnaametit ning keskkonnainvesteeringute keskust. Lääne-Virumaa unistab Eesti Raudtee peakontorist, kaitseressursside keskusest, tehnilise järelevalve ametist ja sisekaitseakadeemia päästekolledžist.
Teadaolevalt kõige pikema soovide nimekirja pani teele Ida-Viru maavanem Andres Noormägi. Tema loetelus on koguni kümme asutust, mis võiksid tulevikus paikneda Narvas, Sillamäel, Jõhvis või Kohtla-Järvel. Teiste seas on seal Eesti Energia peakontor, integratsiooni ja migratsiooni sihtasutus, keeleinspektsioon, sisekaitseakadeemia, kutseline teater ja muudki.
Esimesed vastukajad nendest asutustest, mida maavanemad pealinnast ära liigutada sooviksid, on olnud aimatavad. Kellelgi pole raskusi esitada argumente, miks pole kolimine võimalik ega mõistlik. Kes annab otse, kes läbi lillede mõista, et praegune ankrupaik kilulinnas on ideaalne ja sealt pole tegelikult vähimatki kavatsust mingisuguse uduse riigireformi varjus kusagile mujale triivida.
Kui see peaks nii olema, siis miks tüütab minister Arto Aas maavanemaid ja laseb neil esitada ettepanekuid, mille elluviimise tõenäosus on juba ette teada nullilähedane? Kas ta kavatseb minna maavanemate ette tühja kingikotiga ja öelda: “Tore oli, et kirjutasite, kuid vabandage väga: teie soovid olid ikka liiga aplad ja salmid on teil ka imelikud. Uus varjualusega peatus kord nädalas käiva riigibussi jaoks on kõik, mida saan anda, ja osake sellest rõõmu tunda!”
Kas riigiasutuste hajutamise plaanid on vaid küsitava väärtusega asendustegevus, varjamaks senise regionaalpoliitika äpardumist, või aitaks see tõepoolest elule väljaspool Harju- ja Tartumaad värsket hoogu juurde anda? Ühest ja ainuõiget vastust ei saagi olla ning iga konkreetse kolimise eeldatavat mõju tuleks võimalikult täpselt hinnata.
Riigiasutuste maakondadesse toomine on olnud poliitikute jututeema juba aastaid ning seisukohavõtud on olnud vastandlikud. Tegusid pole väga palju olnud. Kuus aastat tagasi justiitsministrina töötanud Rein Lang leidis, et riigiasutuste Ida-Virumaale toomine soodustaks maakonna arengut ja seoks seda tugevamini ülejäänud Eestiga.
- aastal tuli tollane põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder välja plaaniga, et kõik maakonnakeskused peale Tallinna ja Tartu peaksid saama endale ühe riigiasutuse. Tallinna eksmeer Jüri Mõis riputas aga sellele plaanile külge hirmutava ja populistliku katse sildi.
- Lõppkokkuvõttes ongi küsimus selles, millist arengusuunda Eesti inimesed õigemaks peavad. Kas ollakse selle poolt, et kuluefektiivsuse huvides koondubki valdav osa inimesi, äritegevust, meelelahutust, meditsiiniteenuseid ja haridusasutusi veelgi enam kahte linna? Või peetakse õigemaks seda protsessi mõistlikul moel pidurdada?
- Riigiga seotud asutuste tavapärasest asupaigast minema viimine pole loomulikult lihtne ja valutu. Alles hiljuti end Ülemiste järve lähedal uues büroohoones sisse seadnud Eesti Energia peakontori töötajaid võib väga hästi mõista. Nad pole sugugi vaimustatud väljavaatest, et nende töökohad viiakse 160 kilomeetrit ida poole Jõhvi.
- “Mis on selle mõte ja efekt? Mida ja keda see aitab?” Need on täiesti loomulikud küsimused. Kui neile ei ole mõistlikke vastuseid anda, siis tulebki loobuda sellise mõtte heietamisest. Ent kui sellel on olemas siiski riigi huve teeniv kasu, siis tuleb see üksipulgi lahti rääkida ja otsused teha.
- Ei tasu unustada, et veel mitte väga kauges minevikus olid maakondades sarnases olukorras tuhanded inimesed, kes pandi samuti fakti ette, et töökoht liigub suurematesse keskustesse ja on igaühe enda valik, kas tulla kaasa või jääda maha. Nad pidid valima ja toime tulema.
- Ei Narva ega Virumaa kolledži loomine ja pidev vormis hoidmine pole toimunud lihtsalt. Alati on olnud kahtlejaid, et ei vea välja, vajalikke inimesi ei leidu piisavalt. Ometigi on hakkama saadud ja on tõsiasi, et nendeta oleksid nii Narva kui Kohtla-Järve linn väga mitmes mõttes vaesemad ja elanikud koliksid ära veelgi kiiremini.
- Kõhklusi oli ka justiitsministeeriumi vanglate osakonna Jõhvi ületoomisel või maavalitsuste raamatupidamise ja personaliosakondade Viljandisse koondamisel. Aga ka need asjad said tehtud. Oleks võinud ka tegemata jätta, aga siis oleks neis linnades vunki ja töökohti lihtsalt pisut vähem.
- Jõuluvanaks kehastunud ministril Arto Aasal on maavanemate ees kingikotti avades oluline olla veendunud, et see, mis ta sealt välja võtab, on tõepoolest vajalik ning paneb silma särama nii saajal kui andjal. Oleks inetu jõuluvanale kirjutajaid pika ninaga jätta.
ERIK GAMZEJEV, ajalehe Põhjarannik peatoimetaja
