Peapiiskopi kandidaatideks on teatavasti seatud Haapsalu Püha Johannese koguduse õpetaja ja Lääne praost Tiit Salumäe, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja ja Pärnu praost Andres Põder, Tallinna Püha Vaimu koguduse õpetaja ja Tallinna praost Gustav Peeter Piir, Tartu Pauluse koguduse õpetaja ja Tartu praost Joel Luhamets ning Usuteaduse Instituudi usuteaduskonna dekaan dr Randar Tasmuth. Kuna viimane viibib 5.-16. novembrini akadeemilisel visiidil Rochesteri piiskopkonnas ja selle koolituskeskuses, kohtusid koguduste ja meedia esindajatega vaid neli esimest. Olgu veel lisatud, et kolm viiest kandidaadist ? Luhamets, Põder ja Salumäe ? on praegu assessorid ehk kirikuvalitsuse liikmed.
Pressikonverents, millel olid esindatud Eesti Kristlik Televisioon, Vikerraadio, Raadio 7, Tartu Pereraadio ning ajalehed Eesti Kirik ja Vooremaa, algas pärast seda, kui kirikupeakandidaadid olid juba tubli tunni saalitäie vaimulike, koguduseliikmete ja teiste risttule all olnud. Nii publikurohket küsitlust kui ka väiksemas ringis toimunud pressikonverentsi juhtis oma tasakaalukal ja humoorikal moel Iisaku koguduse õpetaja ja Viru praost Avo Kiir.
Neli visiooni
Alljärgnevalt peapiiskopi kandidaatide vastused mõnedele Vooremaa esitatud küsimustele.
Mida peate Eesti luterliku kiriku ees seisvatest probleemidest suurimaks ning milles näete selle lahendamise võimalust?
Gustav Piir: “Pigem räägiksin siin mitte probleemist, vaid väljakutsest. Kõige suurem väljakutse Eesti luterlikule kirikule on leida vajalikud vaimsed ja inimressursid, et täita oma missiooni nii Eesti ühiskonnas kui ka Euroopas ja maailmas.”
Andres Põder: “Mitte ainult viimasel kümnendil, vaid juba terve viimase sajandi jooksul toimunud suured ühiskondlikud muutused on asetanud kiriku olukorda, milles tal tuleb pidevalt juurelda ühelt poolt oma identiteedi ja teiselt poolt oma töövormide üle. Kuigi peapiiskop ei saa anda neis asjus lõplikke vastuseid, saab ta kogu kiriku sellesuunalises diskussioonis aidata kaasa nende vastuste sündimisele.”
Joel Luhamets: “Üheks tõsisemaks probleemiks on meie koguduste käsutuses olevad väärikad ajaloolised kirikuhooned, mis on suhteliselt viletsas olukorras ning mis seetõttu nõuavad kogudustelt korrashoiuks väga palju vahendeid. Selle tagajärjel napib neid vahendeid koguduste esmase kohustuse, sisulise töö jaoks. Samas oleme me mõistagi väga õnnelikud, et meil need kirikuhooned olemas on.”
Tiit Salumäe: “Me elame lõhestatud maailmas, kus on kahjuks sattunud vastamisi eri religioonid, näiteks kristlus ja muhameedlus, või ka religioon ja ateism. Selles lõhestatud maailmas on meie ülesanne rääkida nii selget keelt kui see iganes võimalik on. Aga Eesti kirikul ei ole minu meelest mitte mingisuguseid takistusi selle ülesande täitmisel.”
Kas selline kirikubuum, nagu oli 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses, on Eesti ühiskonnas veel kunagi võimalik ja kui on, siis mis selle esile võiks kutsuda?
Gustav Piir: “Inimesed pöörduvad massiliselt kiriku poole siis, kui nad vajavad kirikult tuge mingites katsumustes või tuge oma identiteedile. Kui natuke spekuleerida, siis võib ju tõesti ühel päeval juhtuda, et Venemaa laguneb ja Hiina müür hakkab tõesti käima vastu Narvat. Ja see võib olla tõesti selline katsumus, mis inimesed kiriku juurde toob. Lühidalt öeldes, Jumal ise teab, millal see buum tuleb, aga kirik peab selleks alati valmis olema.”
Andres Põder: “Stabiilset tööd saab planeerida, buumi või massilist usule ärkamist mitte. Stabiilsemas plaanis usun, et tulevikus hakkab ka Eesti ühiskond tundma tugevamat vajadust teatud moraalse, eetilise platvormi järele, mida teiste hulgas saab pakkuda ka kirik. Ameerika Ühendriikides, mis on aegade jooksul igasuguste vabaduste kants olnud, ilmnes see vajadus selgelt äsjaste presidendivalimiste käigus.”
Joel Luhamets: “Kristlikus Euroopas on küllalt kaua püsinud kirikust eemaldumise ja tarbimismentaliteedi leviku tendents. Aga ma usun, et ükskord saab see anum täis, tekib küllastumise tunne ja ühiskond võtab ette tõsise suunamuutuse. Inimkonna ajaloos pole tegelikult eksisteerinud ühtegi rahvast, kellel poleks olnud usku või jumalaid või kes poleks hinnanud religioosseid väärtusi. Ja kui neid on olnud, siis on nad ajalooareenilt jälge jätmata kadunud. Mind on see teadmine alati minu töös julgustanud.”
Tiit Salumäe: “Meie kirik on ajalooliselt olnud pigem sakste, härrasrahva kirik ja ka praegu tehakse panus pigem neile, kes korralikult liikmemaksu maksta suudavad, olgu neid siis pealegi arvuliselt vähem. Soomes, kus mõni aeg tagasi prognoositi suurt kirikuliikmete arvu langust, on võetud aga teistsugune suund ning hakatud palju tegelema töötutega, kriisi sattunutega, ühiskonna hammasrataste vahele jäänutega. Ja selle tulemusena on kirikuliikmete arv hakanud hoopis kasvama. Ka meie peame otsustama, kas tahame olla näoga pigem turvalise maksujõuliste seltskonna poole või hoopis nende poole, kellega tegelemine nõuab natuke rohkem pingutust, ent kes meid samas võib-olla rohkem vajavad. Ega viisteist aastat tagasi ka keegi öelnud, et tulge nüüd kõik kirikusse, inimesed ise tundsid vajadust, neil oli soov leida Jumala kaitset.”
Neutraalne pind
Üleeilsel kohtumisel Põltsamaa kiriklas viibis ka praegune peapiiskop Jaan Kiivit, kes on sel ametipostil olnud viimased kümme aastat. Küsimusele, miks ta ametist lahkub, vastas peapiiskop, et tuleva aasta veebruaris saab ta 65-aastaseks ning kuigi talle tehti ettepanek peapiiskopina jätkata, peab ta paremaks jääda emerituuri, kuna kirikupea amet pole just kergete killast.
“Idee, et uue peapiiskopi kandidaatidega tuleks avalik kohtumine korraldada ja suud enne kirikukogu istungil toimuvaid valimisi puhtaks rääkida, tuli Lääne-Harju praostilt Jüri Vallsalult ja Võru praostilt Andres Mäeverelt. Põltsamaa valisime kohtumispaigaks nii sellepärast, et see on keset Eestit, kui ka sellepärast, et see on n-ö neutraalne pind: siinne kogudus kuulub Viljandi praostkonda ja selle praostkonna esindajat peapiiskopi kandidaatide hulgas pole,” ütles Jaan Kiivit.
Põltsamaa “neutraliteedi” osas võib peapiiskopile muidugi vastu vaielda: teenis ju üks kandidaatidest, Joel Luhamets 1997. aastani just Põltsamaa kogudust. Aga vaevalt et kirikurahvaga kohtumise toimumispaik kandidaatide peapiiskopiks saamise ?ansse kuidagi mõjutas.
Küsimusele, keda viiest kandidaadist näeks ta kõige meelsamini oma ametijärglasena, vastas Kiivit, et ta on küll üks ligikaudu kuuekümnest hääleõiguslikust kirikukogu liikmest, ent kelle poolt ta 24. novembril oma hääle annab, jätab ta parema meelega enese teada.
Koos peapiiskopiga valib kirikukogu ka uue piiskopi, kirikuvalitsuse liikmed ja kantsleri. Uus peapiiskop pühitsetakse ametisse tuleva aasta veebruaris.
RIINA MÄGI
