Betti Alveri muuseumis avati möödunud teisipäeval Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili üliõpilaste kindanäitus. Selle panid kooli fondi põhjal kokku kultuuriakadeemia avatud ülikoolis õppivad Mari Renser, Riina Kõverik ja Mai Uiga.
Rahvusliku tekstiili eriala avati kultuuriakadeemia juures 1994. aastal ning tudengeid on sellele vastu võetud üle aasta, nii et lõpetanud ja praegu veel õppivaid kursusi on kokku kaksteist. Jõgeva näitusel saab vaadata kõigi kursuste näputöid.
“Kirikindad on eestlastele läbi aegade olnud erilise tähendusega tarbeesemed, mis on kasutusel tänapäevalgi. Kirikindaid kanti kaitseks külma vastu, kuid need olid seotud ka erinevate tavadega. Peamiselt kudusid naised ja neiud kindaid oma pere tarbeks, neid jagati kingiks kosjades, pulmades ja teistel tähtpäevadel ning olid tuntud ka veimevaka tähtsa osana,” saab lugeda näituse tutvustusest.
Traditsioonilisel viisil kootud kirjatud ja roositud kindad on nii mustri kui ka värvi poolest koopiad muuseumi fondis olevatest kinnastest, mis on pärit erinevatest Eesti paikadest. Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna rahvusliku tekstiili eriala tudengid kudusid need silmuskudumise kursuse raames ning nende juhendajaks oli oma ala meister Kristi Jõeste. Koos juhendajaga veetsid tudengid sisukaid tunde Heimtali muuseumis, kus õpiti ja harjutati vanadelt esemetelt tehnikate, töövõtete ja mustrite kopeerimist. Hiljem tundides koostati kavandeid ja kooti kindad valmis.
Saarte mustrid
Kohalik käsitöötegija Kaire Vahtre märkis avamisel, et millegipärast hakkavad näitusel silma peamiselt Hiiumaa, Muhu ja Kihnu kindad, mandrirahva omi on tunduvalt vähem. Võib jääda mulje, et mere ääres on külmem olnud ja mandrirahvas on pigem paljakäsi käinud. Tegelikult on põhjus selles, et saarte kindamustrid ja värvid on palju silmatorkavamad ja huvitavamad ja nende mõju on ulatunud üle Soome lahegi. Mari Renser selgitas, et saarte kindamustreid on ka rohkem uuritud. Ja õppijal on ikka lihtsam teha uurimistöö teemal, mida varem käsitletud on.
Rahvusliku tekstiili eriala lõputööna saab esitada kas teoreetilise uurimuse või praktilise näputöö. Enamik valib viimase variandi ja teeb valmis kas mingist paikkonnast pärit originaaleseme(te) koopia või enda poolt rahvuslike mustrite põhjal kujundatud tänapäevase eseme.
Tänu Viljandi kultuuriakadeemiale on meil side oma põliskultuuriga täiesti tunnetatav ja järjest enam au sisse tõusnud. Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru väljendas heameelt selle üle, et muuseumi sai jõulueelseks ajaks välja väga sooja ja kodust tunnet loov näitus.
Maagilised sõnumid
“Valdur Mikitalt ilmus hiljuti raamat kukeseene kuulamise kunstist. Tore, et meil on veel alles ka oma kindakirjade lugemise oskus,” ütles Toomas Muru. “Kindakirja ma ise küll lugeda ei oska, aga kukeseene kuulamise oskus avaldub vahel minulgi.”
Mari Renserilt on vahel küsitud, kas Viljandis antakse siis kõrgharidust sukasilmade ülesloomise alal.
“Tegelikult võib öelda, et me õpime seal lugema ja kirjutama, nagu igas teises koolis, aga me õpime lugema ja kirjutama kindakirju ja maagilisi sõnumeid, mis meie rahvakunsti peidetud on,” sõnas Mari Renser.
Sellistel sõnumitel on sügav tähendus. Näiteks meest merele saates tuli talle panna peale kaitse võõra silma eest. Selleks, et kuri varrukast sisse ei pääseks, kooti aga kinda randme mustrisse punane lõng. Ka seelikuserva alt võis kuri sisse tungida. Selle ärahoidmiseks peideti punane lõng seeliku alläärde – kasvõi siseküljele, kui pealispinna mustrisse ei sobinud. Seda võib nimetada tõrjemaagiaks. Eriti tuli kaitsta just naist, kes hoidis kodu ja tõi ilmale lapsi.
Kindanäitus sai toreda vormistuse. Et Mari Renser elab Avinurmes (ta on sealses gümnaasiumis geograafiaõpetaja), valmistasid tema ning Riina Kõverik ja Mai Uiga kinnaste eksponeerimiseks sellele kandile omasest materjalist – laastudest – alused. Näpunäiteid jagas Mari Avinurme gümnaasiumis õppiv tütar: selle kooli õppekavva kuulub ka laastukorvi punumise õpetus.
Kindanäitusega saab muuseumis tutvuda 5. jaanuarini.
HELI JÄRV
