Kui Torma Pasunakoori orkestrivanem Evald Möller läks 1948. aastal orkestri 100. aastapäeva puhul tollase kultuuriministri Georg Abelsi jutule, et taotleda temalt meie pidupäeva puhuks puskariajamise luba, siis ministri vastus oli selline: “Puskariajamise luba ma teile anda ei tohi, kuid kui te sellega ise hakkama ei saa, tulen sinna ja näitan, kuidas seda tehakse.” No kes tollal maal elav inimene seda teha ei osanud!
Teine parandus puudutab Väägvere pasunakoori koosseisu 1839. aastal. Kaks viiulit, kaks klarnetit, kaks ventiilideta metsasarve ja vile.
Viiulid on teatavasti vibupillid, ei mahu pasunakoori mõistesse, nagu ka vile, mida samuti pasunakooris ei vajata. Kahte klarnetit ja kahte metsasarve ei saa pasunakooriks nimetada, heal juhul kvartetiks. Pasunakoorile vajalikke põhipille korneteid, trompeteid, alte, tenoreid ja basse polnud koosseisus.
Protokolliraamatus on aga kirjas, et 1848. aastal pani Adam Jakobson välja flöödid, oboed, klarnetid, inglissarve, fagotid. Vaskpillidest olid kornetid, trompetid, metsasarved, tenorid, bassid ja trummid. See oli täielik pasunakoor.
Alles 1868. aastal näeme Väägveres tõelist pasunakoori.
ALFRED ÕUNAPUU
