Käes on juba märts, aga talv möllab endiselt oma tugevate tuiskude ning tormidega. Paljudele autoomanikele tekitab see aga suurt peavalu, sest ei saa olla kindel, kas ka järgmisel hommikul tööle saab.
Nimelt on minu silma riivanud juba pikemat aega teede hooldamine ja lahtilükkamine talvel. Ma pole kursis seadustega, kui kiiresti tuleb lumi teedelt pärast lumesadu ära lükata, aga julgen siiski väita, et nii mõnelgi juhul saab tee puhtaks märksa hiljem, kui seadustes ette nähtud.
Probleemsed on väiksema tähtsusega maanteed ja külavaheteed, kuhu sahk jõuab lükkama alles järgmisel päeval, heal juhul hommikul, halvemal juhul aga alles lõuna paiku. Mis mõtet on aga keskpäevasel lükkamisel, kui inimesed peavad enamasti punkt kell kaheksa tööl või koolis olema? Samas tähendab iga hilinetud minut ju väiksemat palka, aga tänases Eestis on iga sent inimese rahakotis tähtis.
Viimase aja kõige huvitavam (ja naljakam) juhtum, millega kokku olen puutunud, leidis aset viimase suurema (27. veebruari paiku) tuisuga. Et pereisa õigeks ajaks tööle saaks, võttis ta koos oma naise ja lapsega kätte ning rookis lume 200 meetri pikkuselt teelt, mis suubus suuremasse magistraali.
Hakkab silma omavalitsuste vähene suutlikkus teid lahti hoida. Juhtusin vestlema ka ühe tuttavaga, kes elab asulas eramajas. Ta kurtis, et oma väravast saab välja, aga asulateelt ei pruugi edasi saada. Omavalitsus ei suuda tagada inimeste töölejõudmist, sest napib raha ja tehnikat.
Miks ei mõelda külades elavate inimeste peale? Tihti elavad neis ju vanemad inimesed, kes võivad ootamatult arstiabi vajada. Kui peakski nendega midagi juhtuma, aga tee on kinni tuisanud, ei saa kiirabi abivajajani jõuda, arstidel pole ju kohustust lumes sumbata.
AGENT SINIKAEL
Kirja autor on toimetusele teada
