Kõige naljakam on tänases Eestis see, et miski ei ole enam naljakas. Vene ajal aga oli nali lausa kvaliteedimärgiga. Nii ei suudetud Tartus pikka aega üht uut ja suurt transformaatorit seepärast käima saada, et tolle kvaliteedimärgi kinnituspolt lühistas seadme! Vaat see oli juba üks ehtne nõukogude nali, ja pealegi kvaliteedimärgiga!!!
Mõnikord tehakse tahtmatult nalja võõrsõnade äravahetamisega. Pole siis imet, aastakümneid tagasi Elisabet Jõhvi kiitis ?imposantset« noormeest kui ?impotentset«.
Kui ühelt tuntud korvpallitreenerilt küsiti, et kuidas neil seal meeskonnas lood professionaalsusega on, siis kõlas vastuseks, et neid mehi treenivat profaan?!
Voorel aga protokolliti aastakümneid tagasi ühel parteikoosolekul kuldne tõde, et «võitlust kotanlike elementidega tuleb pidada indivituaalselt?». Küllap siis nii ka tehti?
Olin kord ülikooli kohvikus oma kunagise dekaani Anatoli Miti sünnipäeval. Kohal oli ka tollane rektor Arnold Koop, kes loomulikult püüdis jõudumööda väga tarka juttu ajada. Ja siis juhtuski, et vitaalsest ehk teisisõnu elujõulisest juubilarist sai hoopiski visuaalne ehk nähtav isiksus. Ja kuigi Koop öeldut ikka ja jälle kinnitas, ei naernud keegi? Tollal nõudis ka naermine julgust?
Aga nüüd ei aja sõnade segiajamine enam kedagi naerma, sest puuduvad vähimadki reeglid, mille vastu eksimine muigama paneks. Pole siis ime, et toolid ja torud on tänu toortõlkele meil mõnikord “seksikad” ning lõvid koguni rasedad. Ja kui need nn “tõlgid” ise seejuures tiined on, siis ei ole see mitte minu süü.
Aga ometi tehakse parimat nalja just kõige karmimatel aegadel. Nii olevat sõja ajal ülbitsev saksa ohvitser trammis ühele juudile maininud, et «eile tapeti turul üks koer ja üks juut». Vastus olnud lihtne, et «küll on hea, et meid seal ei olnud?»
Ja olevat kord Ants ja Olavi rongis omavahel arutanud, et küll on hea, et ikka kõrgemas parteikoolis käidud sai, sest kui me enne kooli arvasime, et Marx ja Engels olid mees ja naine, siis nüüd teame, et nad on hoopiski õde ja vend….
Suurepäraseid veneaegseid poliitilisi anekdoote on tuhandete tonnide kaupa trükitud, mistõttu pole suurt mõtet seda lugu nendega koormama hakata. Küll aga tahaks rääkida veneaegse musta huumori ja meie tänase elu ühildumisest: kõik see, mis aastat 15-16 tagasi oleks kõlanud tollase musta huumori tipuna, on meie tänane argielu!
Kes küll oleks võinud siis uskuda, et EKP KK büroo omaaegne tragi ja tubli liige Arnold Rüütel noomib kord tõemeeli Eesti Vabariigi presidendina eesti rahvast selle eest, et too ei tahagi oma sini-must-valget rahvuslippu korralikult heisata?
Ja kes oleks võinud uskuda, et koos Koidula hauaga hoitakse ka taasvabanenud Eestis jätkuvalt ilusasti ja kenasti korras Vabaduslauliku kuulsate ?hauavalvurite« kalmukünkaid: ühel pool on suurküüditaja Boris Kumm ja teisel pool kurikuulus hävituspataljonlane Mihhail Pasternak.
Ja kui Res Publica kuulutas enne valimist: Vali kord, siis saimegi varsti tolmukorra riigi viljasalvedesse.
Ja kes oleks võinud uskuda, et kord tuleb aeg, kus Saare vallas on jaanalinde rohkem kui kommuniste.
Kes oskab, see jätkaku minu lugu?
Mart Arold
