Kiri: Lahemaal oli lahe!

Sagadi mõisa juures ootas meid põline mõisahoidja Maie Kaja, kes on siin juba veerand sajandit külalisi vastu võtnud. Põhjalikult sai selles toredas mõisakompleksis ringi kaetud ja lugusid kuulatud.

Pööningukorruse presiidiumiruumis sai ära peetud ?õppenõukogu?, sai istuda Riigikogust laenatud toolidel. Selles ruumis korraldatakse talviti seminare. Altjal on suurim kolmest külakõrtsist taastatud. Kogu pakutav söögipoolis (peale kohvi) oli rahvuspärane. Altja külas hakkasid silma korras suvilad. Põliselanikke on seal vähe, umbkaudu seitse peret. Korrastatud hoonete vahel on alles rändrahnud, Käsmu ümbruse metsad on aga suuremaid ja väiksemaid kive tihedalt täis. Paksud samblakihid neil annavad tunnistust sajandeid kestnud stabiilsest ajajärgust. Käsmu Meremuuseumi peremees on esimese eramuuseumi asutaja Eestis. Muuseum tegutseb 1993. aastast.

Muuseumijuhataja küsimused olid intrigeerivad ja väited huvitavad, samuti oli köitev tema kogutud merealane ekspositsioon. Peremees on püüdnud näituseks koguda ka meremaale, tema endagi visandid olid välja pandud.

Külastajad saavad osta postkaardikomplekti muuseumiomaniku tehtud merefotodega, samuti klaaskuulikestega ehitud ripatseid. Meremuuseumis toimub mitmeid üritusi, näiteks viikingipäevad. Meie tutvusime vaid väljapanekutega, mida saatsid põlise käsmulase Aarne Vaigu põnevad kommentaarid. Muuseumi kunstituba on nimetatud ka ?merekummardaja templiks?.

Muuseas ei pea ta Käsmut sugugi kaptenite, vaid pigem kaptenite naiste külaks. Eks mehed olid ju enamus aastast merel ja ega see tagasitulek merelt alati väga kindel olnudki.

Igal juhul oli Aarne Vaigu poolt väga hea mõte luua endise piirivalvekordoni hoonesse, kus hiljem ka merekool on tegutsenud, taoline muuseum. Kokku olevat umbes 100 aasta jooksul Käsmus elanud 64 kaptenit! Giid Maie rääkis veel kuulsast Lamba-Ada baarist, kus saab öö läbi ise laulda ja tantsida, seltsiks kitarrimängija. Baar asub Altja ja Käsmu vahel ja on eriti hinnatud ülemerenaabrite hulgas.

Käisime läbi looduskooli ruumid ja loodusmuuseumi, kus väljapanekud igati harivad. Suveniire sai osta tõllakuurist. Meeneid oli puidust, nahast, kivimitest, vildist jne. Kuigi ise oleme ka suurema vee äärest pärit, on merelaht ikka hoopis teiseilmeline: adrulõhn, õbluke kasvukiht taimedele. Ja juba paadiehituski olevat erinev, seda on meremuuseumi juhataja uurinud. Niisiis, oli vaheldust, seega puhkust.

EHA NÕMM