30. juunil leidsime Tartu-Mustvee tee ääres Saare metsa vahel maanteest eemal võpsikust vihmast vettinud ja külmast värisevad kassipojad. Tihedalt üksteise vastu surutud kolm musta, kaks kollase-musta-valge kirjut ja ühe triibiku. Papist kasti põhi oli kiisude kakat ja vihmavett täis.
Lugu ise oli mitmeti kummaline.
See on mu vanavanemate kodukant. Kavatsesin teha metsapeatuse ühel kõrvalteel, mida hästi teadsin. Endalegi arusaamatul põhjusel peatusin hoopis paar kilomeetrit varem.
Kuigi mul endal polnud vaja looduse kutsel metsa vahele minna, otsustasin ka ise selga sirutada ja metsas jalutada. Meie häälte peale hakkas võpsikust kaeblemist kostma.
Ja siis Joosu. Mis vägi küll pani käppadel vaaruvat, vastavanenud silmadega kassipoega näugudes mitukümmend meetrit meie juurde vänderdama ja endaga kaasa kutsuma?
Poleks olnud peatust, meie jutuajamist abikaasaga metsa vahel ning seda väikest vaprat, poleks ükski kiisu vastu pidanud.
Juhtunust möödub peatselt kaks kuud. Tõenäoliselt on julmuril oma tegu juba ununenud. Aga ehk paneb Joosu kiri teisi mõtlema, enne kui nad väikseid abituid loomakesi kõige piinavama karistusega ? näljasurmaga ? nuhtlevad. Küll kiisude jumal näeb ja meeles peab.
Joosu sõber Marko Rillo
