Telefonitorust kostub ninanuuskamist. “Ma siin, jah, tönnin natuke,” teatab sõbranna. “Tead, mu väimees ja tütar läksid lahku. Mõtle ometi, neil on kaks pisikest last. Nüüd jääb neile ainult pühapäevaisa.” Taas nuusatakse kõnetraadi teises otsas häälekalt nina. Ohatakse.

“Huvitav, miks see küll nii on, aga enamik meieealisi paare on kokku jäänud? Kas meil on siis rohkem vastutustunnet ja kannatlikku meelt või oskame me paremini armastada…?” Vaikime. Õnneideaalid, mõtlen. Õnneideaalid on muutunud. Nii käsitamatuks ja seletamatuks, et kipuvad piirjooni kaotama. Isikliku, õigemini iseka õnne jaht loetakse pereväärtustest ülemaks. Ülimuslikuks.

Suhte püsimise nimel ei viitsita vaeva näha. Nii ongi Eestimaa täis katkisi südameid ja lapsi, kes ootavad pühapäevaisa. Kuulan sõbranna hingevalu ja leian ennast mõttes kirja kirjutamas. Oma kõige kallimale. 

Algul olime meie

Siis loodi meie südameisse armastus. Sellel olid mitme maailma mõõtmed ja mitme maailmamere sügavus. Me elasime terve aasta paradiisiaias, aga et me ei himustanud vilju hea ja kurja äratundmise puult, eelistades pattu langemata ja viigilehti maha rebimata pulmaööd oodata, ei kiirustanud keegi meid paradiisiaiast välja kihutama.

Tulime ise ära. Sellepärast, et me ei tahtnud toimida ettekirjutatud stsenaariumi järgi. Soovisime, et meil oleks oma, eriline stsenaarium, algusest lõpuni meie sulega üles tähendatud.

Siis loodi pulmad. Olid Mendelssohn, sõrmused, värvikirevad gerberad ja paaripanemishetk, milles erutus ei lubanud õnnetuiget ära tunda.

Oli pulmapidu, tantsubänd, naeru rõkkavad külalised ja ilusa halja pruudipärja mäng. Oli pulmaöö, milles väsimus ei lubanud kirge ära tunda. Oli hommik, hooletult toolile heidetud pruudiloor, uutest kingadest hõõrutud kannad ja unenäost sõõrmeisse takerdunud lapsepõlvelõhn, milles aegamisi taanduv igatsus ei lubanud suureks saamise uhkust ära tunda. 

Topeltrõõm, topeltmure ja topeltarmastus

Algul olime meie. Siis loodi meie sülle ja südamesse kaks poega. Loodi topeltrõõm, topeltmure ja topeltarmastus. Oli  tilluke tuba, kus iga lapike põrandapinda sai täis kalleid samme. Oli elu, mis ei tarvitanud reservatsioone ja kodu, milles puudus rikkuse ja võltssära monopol. Oli vaid see, mille lõime ajuti eksides, mõtlematult ja kannatamatult. Kõik, mis lõime, lõime endale. Õppisime vigadest ja proovisime elutarkust taga nõudes paremaks kasvada. Kuni saime nendeks, kelles me ei osanud enam oma nooruse tuisupäisust ära tunda.

Algul olime meie. Siis loodi arusaam, et elu pole mitte ainult roosa ja taevasinise kombinatsioon. Loodi tõdemus, et langevate tähtede aegu sosistatud soovid täituvad üksnes siis, kui nende täitumisele kogu hingest kaasa aidata. Oli hetki, milles jäikus ei lubanud teineteise valuläve kõrgust või madalust ära tunda. Oli hetki, milles petlik pehmus ei lubanud tulevaste jäikuste ohtlikkust ära tunda. 

Tagasivaated, heldimuspisarad, unistuste vallapäästmine

Algul olime meie. Siis loodi keskiga. Loodi tagasivaateviivud, heldimuspisarad, väikeste rõõmude suureks arvamine ja suurte unistuste pihust valla päästmine.

Oli oskus tundevirveid nagu tähendussõnu teineteise silmist maha lugeda ja sirvida näokurdudes peituvaid palveid nagu käsulaudu. Oli päevi, mis koosnesid vaid koidikutest, ja öid, milles küpsus ei lubanud arglikku ja oskamatut algust ära tunda.

Algul olime meie. Siis loodi 32. pulma-aastapäev. Loodi lõhnaküünalde helk, roosisülem, šampanja ja tolmune pildialbum, täis meie minevikust vaatavaid hetki.

On suured lapsed ja suur rõõm nendest. On uus kodu, mille lõime endale ja neile. Lõime suuresti eksimatult, järelemõtlikult ja kannatlikult.

On armastus, milles harjunult kätt hoidev käsi ja hingede harmooniline kooselu ei luba enam mitme maailma mõõtmeid ja mitme maailmamere sügavust ära tunda. On armastus, mis lubab teineteise südame mõõtmed ja tunnete sügavuse igavesti ja eksimatult ära tunda… 

Telefonist kostub katkendlik toon. On kõnesid, mis lõpevad poolelt sõnalt. Nagu mõned loodki, abielulood kaasa arvatud. On neid, mis paistavad silma oma kestvusega, ja neil on kõik maailma päevad ikka ja alati ees. Ja ma ei arva ennast moralistiks, vaid hoopis arglikuks soovitajaks, kui iseenda kogemustele toetudes leian: alati tasub proovida tunnistada ideaaliks käeulatuses olev õnn, enne kui pilk üle terendavate kauguste sirutada.

URVE TINNURI