Juhtus nii, et üks hea tuttav tuli 35 kilomeetri kaugusele Jõgevale arsti juurde. Aga plaanitud kohta ta ei jõudnudki, sest kukkus nii halvasti, et ei saanud enam omil jalul käia.
Tuli kiirabi, viis haigla juurde. Reieluust tehti röntgenipilt, luu katki polnud ja sellega kiirabi huvi lõppes. Probleem seisnes selles, kuidas inimene tagasi kodulinna toimetada. Kiirabi seda ei tegevat. No sai ühe eraisiku auto peale. Koju mitmendale korrusele sai nii, et naabrid toetasid. Nüüd oli vaja diagnoosi ja ravi, seda püüti teha telefoni teel suheldes, sest kohale minna ei saanud. Rohudki määrati telefonijutu järgi, arst arvas, et tuleks teha ka selgroost röntgenipilt.
Et inimesel endal autot pole, siis soovitas arst paluda kedagi tuttavat. See on minu meelest imelik, kui linnas on olemas kiirabi, kelle ülesanne on ju aidata ja veel kiiresti. On ju nimigi – kiirabi!
Narr on ju ainult selleks auto soetada, et ootamatutel juhtudel arstile saaks! Perearsti vastuvõtuaeg on tööajal, autodega tuttavad ei pruugi ju koduski olla! Kui ikka inimene on ajutiselt liikumisvõime kaotanud, kas siis on palju loota kiirabile? Kas tõesti oleme nii vaesed? Või küsida siis haigelt sõidu eest raha?
Eha Nõmm
