Tere sinna Toonela taha ehk taevaisa manu, nagu Sa ise öelda tavatsesid. Ei teadnud me kumbki tol ammusel ajal, kui sellest äraminekust minu, oma väikese “seltsidaamiga” mõnikord juttu tegid, kuhu surres tegelikult satutakse, ega tea seda praegu ka mina, ise mitmekordne vanaema.
Aga kusagil Sa kindlasti oled, miks ma muidu nii sageli mõttes Sinuga nõu pean, oma otsustele ja tegudele alateadlikult heakskiitu ootan. Viimasel ajal, kui vananemisest ja aastatekoorma all väetiks muutunute abistamisest nii pikalt ja laialt juttu tehakse, taban end järjest sagedamini mõttelt, et mida küll Sina, omaaegne suur lehelugeja ja raadiokuulaja, kogu sellest praegusest jututalgust arvaksid.
Et homme on vanavanemate päev, otsustasin sel puhul mõned Sinuga vaimus peetud targutused ka paberile panna: suurmood blogimine olla ju ka tõhus teraapiavorm.
Statistika kiuste karguga metsa
Hiljuti juhtusin raadiost järjekordset statistikaoopust kuulma, seekord oli teemaks tervena elatud aastate arv. Et mitu aastat keskmiselt meie naised ja meie mehed tervena elavad ja mil määral see näitaja viimaste aastate jooksul muutunud on jne…
“Hoidku küll!” kuulen Sind, vanaema, selle peale lausuvat. Kas tõepoolest teeb mõni inimene selle nimel palehigis raha eest tööd, et selliseid numbreid kirja saada? Ja kuidas see teadmine rahvamajandusele kasu toob?
Ja mis me siis Sinuga, vanaema, praegu peale hakkaksime, kuhu lahtrisse paigutaksime? Arsti juures Sa ei käinud, vererõhust ja selle kõikumisest ei teadnud muud, kui et mõnikord käis “pää ümbre”. Käimisega oli Sul raskusi pikki aastaid, aga ega tööd seepärast tegemata jäänud. Tõsi, kui kepp juba mõlemasse kätte võtta tuli, oli tülikavõitu, aga päriselt alla anda Sa ei tahtnud. Kui oli vaja kalmistule haudu sättima minna, võtsid mõne lapselapse kotti kandma ja korraldusi täitma kaasa. Ja kui tuli tahtmine kodus peenraid rohida, oli abiliseks madal pingike – mulda tuhnida sai ju ka istudes.
Nii et kustsaadik me siis Sinu tervena elatud aastaid kokku loeme? Kui mõelda, et taluperenaisel jäid õlasooned kaelkookude all kangeks ja hakkasid põlveliigesed pidevast ringilippamisest tulitama ehk juba pärast kolmekümmet, siis jääb see arv nutuselt napiks. Aga kui pidada silmas Su töö- ja elutahet ning huvi maailmas toimuva vastu, siis võib kaheksakümnest eluaastast maha arvata vaid need mõned kuud, mis lähedaste aidata olid.
Praegugi, aktiivsel arstide külastamise ja tablettide neelamise ajastul tunnen hulgaliselt reipaid memmekesi, kes küll nii üht kui teist abi tarvitavad, aga kargu käest viskavad ja pea roomates metsas ringi rühivad, kui marjaaeg käes — eks õhtul kodus praavita ja loe palveid, et tohter sellest vallatlemisest teada ei saaks.
Mu saja ja poole aastane ämmgi kurdab vaid põlve üle, mis otsustaval hetkel “alt hüpata” võib, ja nendib, et terasemate kõrvade omanikuna oleks tema maailmapilt säravam. Kui aga suguvõsas juubel või pulm tulemas, on ta esimene peoline.
Tema tervise viis tegelikult juba kolhoosiaeg, kus nii oma- kui kroonutööl rühmata tuli, aga millisest vanusest teda siis haigete hulka arvata? Usun, vanaema, et oleksid praegu minuga ühel meelel: nii kaua kui päevaks voodist välja saab ja kõrvade vahel kõik paigas, on inimene ikkagi pigem terve ja päris ühte patta ei saa suuremate või väiksemate hädadega inimesi panna.
Me kõik jääme vanaks
Seegi lause tundub viimasel ajal kuidagi leierdatud. Ja kui mõnda tõika liiga sageli korrutatakse, saab sellest sõnakõlks, mille sisule tegelikult ei mõelda.
Sellest, kas järgmist kevadet ikka näed, tegid Sa, vanaema, oma viimastel talvedel aeg-ajalt juttu küll, aga ega vanadus ja suremine meil siis igapäevateema kah olnud. See, et Sa külmakartlik olid, liikumisel tuge vajasid ja lapselaste liignappe kleite pahaks panid, oli loomulik, sest Sa olid ju üle-eelmisest põlvkonnast. Ja kui Sa tõesti enam voodist välja ei saanud, oli seegi loomulik, et ühel või teisel pereliikmel Sind aidata tuli.
Mäletan, kui väga mul tol viimasel kevadel, mil Sa isegi akna juurde istuma tulla ei jaksanud, et oma lillepeenraid näha, Sinust kahju oli. Aga praegu saan tagantjärele aru, kuidas Sul vedas, et said viimase hetkeni oma kodus olla, sealsamas, kuhu Sind kord 19-aastasena perenaiseks toodi.
Ei kujutanud me aga omal ajal Sinuga maailmaasju arutades ette, et tuleb aeg, kui paljudes peredes polegi päevasel ajal kodus inimest, kes voodissejäänule juuagi ulataks, muust rääkimata, eluõhtul saamatuks jääjaid, eriti neid, kel mõistus alt veab, on aga järjest rohkem. Ja et vananemisest saab õudusunenägu, mis juba keskeas hirmutama hakkab, sest kust võtta tulevikus need summad, mida hooldusasutuses lamamise (ja surma ootamise) eest küsitakse, kui saatus tõesti nii armutu on.
Jah, Andrei Hvostovi tänavukevadine artikkel Päevalehe laupäevalisas mõjus küll teibana herilasepesas…., aga nagu karta võis, jutu tasemele kõik jäigi.
Sama nendib 27. aprilli lehes ka LP peatoimetaja Ingrid Veidenberg, olles eelnevalt ära kuulanud sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna vastavasisulise sõnavõtu. Kõrge
ametnik kinnitas, et tal on hea meel, et teema kõneaineks on tõusnud… ja et hooldusteemaga hakatakse tegelema siis, kui ühiskond selleks valmis on.
“Mina, sina ja meie oleme ammu valmis, aga ei saa paraku midagi teha, et olukorda paremaks muuta. Selleks, et midagi muutuks, on tarvis seaduseelnõu,” kirjutab Veidenberg. Nii ongi. Vanureid või puudega lapsi hooldavad pereliikmed saavad imeväikest toetust, hooldusasutuses küsitakse sama töö eest keskmiselt 600 eurot kuus… Midagi on väga viltu, aga miks see nii on ja kas tunneli lõpust valgust kumab, seda me Sinuga, vanaema, täna paraku välja ei mõtle.
i
KAIE NÕLVAK</span>
