Läinud nädalal peeti avalikke arutelusid nii Kuremaa lossis kui ka Põltsamaa valla eri piirkondades, et ühiselt mõtiskleda, kuidas võiks valdade arengukava muuta, et vajalik saaks tehtud ning niigi õhukesest rahakotist viimsetki ei läheks.
Kui Jõgeva valla avalik arutelu kulges ilma eriliste vahejuhtumiteta, siis Puurmanis kerisid pinged päris lakke. Enamasti ikka selle üle, kas väiksemad kohad suuremate ümber muutuvad ääremaaks paratamatult või on see vallapoolne teadlik samm. Aina süvenev pahameel tõstab paratamatult kogukonnal emotsioonid kõrgustesse ja nii tülid tekivadki. Ning siis ei aita ka vallapoolsed selgitused, vaid neil tuleb tõestada, et ääremaastumine pole ühe omavalitsuse suhtes probleem. Olgugi et tegelikult on.
Ääremaastumisega peavad tegelema kõik omavalitsused, ent puudulike oskustega ja vaid linna poole vaatamisega tõusevadki pinged, mida on edaspidi aina keerulisem lahendada. Oli ju haldusreformi eesmärk hoopis midagi muud.
Paraku juhtub ikka see, mis alati. Kirglik arvamuste vahetus vaid selleks jääbki ning muudatusi, mis aitaksid tekkinud probleemi lahendada, ei tule. Või kui tulevad, siis on need lühiajalised ega vaata pikas perspektiivis ühe piirkonna arengut.
See omakorda tähendab, et pinged süvenevad ning mõeldakse, miks üldse ühe omavalitsuse küljes olla. Näiteid pole vaja kaugelt otsida, Jõgeva vallast lahkuda tahtnud Torma külade saaga kestis pikalt, tõi endaga kaasa mitmeid arutelusid ja viimaks rahvaküsitluse.
VOOREMAA
