Eurotsooni liikmelisuse esimese aasta lõpus pidanuks Eesti rahvas kergendusest ohkama ja tundma ühisrahast õhkuvat turvatunnet, mida rahvusvaluuta ei suutnud varem pakkuda. Ometi läks kõik vastupidi, sest kui krooni püsimine oli omamoodi rahvuslik kokkulepe, siis euro sipleb kriisis.
Peaminister Andrus Ansipil on õigus, kui ta ütleb, et tegelikult pole kriisis mitte euro, vaid üksikud euroala riigid, mis ei tule toime oma võlgade teenindamisega. Selle täpse formuleeringuga ei ole kahjuks midagi tarka peale hakata, kui keegi seda ei usu.
Ka 2008. aastal arvati, et Lehman Brothersi pankrot on vaid ühe USA investeerimispanga lõpp, kuid paraku osutus diagnoos valeks ning vallandus kriis, milleks vähesed valmis olid.
Kahtlemata ei olnud aasta 2011 eurotsooniga ühinemiseks meeldivaim aeg. Vähemalt esialgu on ühisraha toonud meile juurde rohkem muret kui positiivseid väljavaateid. Eurotsooni liikmena on Eestil tulnud võtta suuri rahalisi kohustusi, mis mõjutavad nii meie rahakotti kui enesetunnet.
Kuigi Eesti garantiikirjad on tagatud valitsuse laenupotentsiaali ja reservidega ega mõjuta seetõttu kohe ja otseselt eelarvet ja riigi igapäevast toimimist, tekitab tuska teadmine, et “trahvi” tuleb maksta asja eest, mida teinud pole. Euroalast väljaspool seistes oleks garantiide andmine olnud vabatahtlik.
Euro kasu on raske hinnata
Millist kasu oleme eurotsooni liikmena saanud, on esialgu mõnevõrra ähmane, sest elu-olu võrdlus krooniajaga ei ole kuigi adekvaatne.
Väga lihtne oli mõõta muutusi, mis toimusid üleminekul rublalt kroonile, sest need olid silmaga nähtavad: inflatsioon vaibus ja kaup tuli letile. Seevastu krooni asendamine euroga ei muutnud igapäevases elus peale hinnasiltide ja rahakupüüride midagi.
Olemuslikult oli meil euro käibel juba selle sünnist alates, kuna krooni kurss oli ühisrahaga selle algusest saadik jäigalt seotud. Sestap ei saa tõsiselt võtta muinaslugu, et euro tõi Eestile enneolematu rahandusliku stabiilsuse.
Jutt sellest, et kroon oli imepisikese valuutana lihtsalt rünnatav, ei leidnud tõestust – kurssi ei lastud euro suhtes “ujuma” ka ülikeerulisel 2009. aastal, mil krooni devalveerimisest isegi natuke räägiti.
Eesti Pank pidas oma rahapoliitikas rangelt kinni valuutakomitee põhimõttest, lähtudes arusaamast, et ringluses saab olla nii palju kroone, kui on välisrahaga tagatud reserve. Lihtsamalt: raha on nii palju, kui seda tegelikult on.
Rahvusvaluutast loobumine võttis Eestilt ka teoreetilise võimaluse ajada oma rahapoliitikat ehk vajadusel muuta krooni vahetuskurssi, mida küll kordagi ei tehtud. Jutt ei käi üksnes devalveerimisest ehk väärtuse alandamisest.
Kujutage ette olukorda, et Euroopa Keskpank otsustab kasutada eurotsooni kriisist väljaaitamiseks eurode juurdetrükkimist, mis viib euro vahetuskursi alanemisele teiste valuutade suhtes. Kui varem olnuks Eesti Pangal teoreetiline võimalus siduda sellisel juhul kroon eurost lahti, et säilitada krooni kõrgem väärtus, siis nüüd pole keskpangal sisulist võimekust Eesti inimeste vara sel viisil kaitsta.
On ainult hinnanguline oletus, et meie keskpankurid on Euroopa keskpangas hinnatud mehed ja suudavad mõjutada selle otsuseid meile sobilikus suunas – tugev raha, madal inflatsioon. Paraku kostab autoriteetseid prognoose, et eurode juurdetrükkimisest ehk selle väärtuse lahjendamisest pole Euroopa Keskpangal pääsu.
Kooselust sai abielu
Euroga ühinemise puhul lubatud hinnastabiilsust me sel aastal ei näinud, sest inflatsioon oli Eestis euroala üks kiiremaid, kui mitte kõige kõrgem. Järgmisel aastal, kui oodatakse Euroopa majanduse üldist jäätumist, kahaneb inflatsioonitase ilmselt niigi.
Sestap võib tagantjärele tarkusena küsida, kas meil oli ikka vaja euroga liituda? Küllap siiski.
Eksportivatele ettevõtetele tuleb kuulumine eurotsooni kahtlemata kasuks, sest rahvusvaheline arveldamine on muutunud lihtsamaks ja odavamaks.
Kuigi aastatagune rahareform ei ole kiiret ja märgatavat tulu andnud, võiks Eesti ja eurotsooni rahandust võrrelda vaba kooseluga, mis 2011. aastast muudeti ametlikuks abieluks. Me olime eurotsooniga nagunii kõigiti seotud, mistõttu ühisrahaga liitumine oli loogiline samm.
Kas liitumisega veel paari aasta võrra viivitamine oleks midagi juurde andnud? Ilmselt mitte, sest tõenäoliselt oleks Eesti Pank ja Riigikogu jätkanud ka edaspidi Frankfurdist lähtuvat rahapoliitikat ehk krooni vahetuskursi muutmisele ei oleks mindud ja kroon oleks loksunud euro kiiluvees, saades osa nii tõusudest kui mõõnadest.
Kindel on see, et elu paigal ei püsi ja kõik muutub. Ka euroliit, kuhu hakkasime pürgima ajal, mil kõik sai minna ainult paremaks. Kõigele vaatamata on euro jätkuvalt maailmas reservvaluuta number kaks ja selle kurss ei ole USA dollari kui peamise globaalse rahaetaloni suhtes aasta kokkuvõttes oluliselt alanenud. (Iseasi on muidugi dollari enese tervislik seisund).
Nagu abielu puhul ikka, läheb suur kirg peatselt mööda, asendudes asjaliku kooseluga, kus võib vahepeal juhtuda sedagi, et mõni pereliige on kasiinos suurema summa kaotanud. Siis sõltub juba perekonna tugevusest, kas eksinud liige kihutatakse majast välja või katsutakse koos lahendused leida.
ARVED BREIDAKS, ajakirjanik
