Kuremaa noortekeskuse suur saal muutus tõeliseks multifilmistuudioks. Iga väike huviline sai teha päris oma multifilmi, pannes elutud paberist tegelased liikuma. “Üks rebane”, “Super-lammas” ja “Lendav koer” on vaid mõned näited laste lennukast fantaasiast, mis lavastuseni jõudsid.
Möödunud laupäeval tähistas nooruslik Jõgeva vald oma 146. sünnipäeva. Laadamelu ja pidustuste kõrval ei unustatud ka lapsi. Neile jagus tegevust nii palju, et kõikjale oli keeruline jõuda. Kes voltis paberist konni ja paate, kes tegeles sportmängudega, kes pikkis pärleid ketiks, valmistas küünlajalgu või tegi hoopis ilusa kaardi oma vanematele ning lähenevas koolituhinas ka oma õpetajale.
Suurem seltskond huvilisi kogunes aga Kuremaa noortekeskusse, kus valmisid Kinobussi aktivistide eestvedamisel animafilmid. Noortekeskuse suur saal oli kujundatud multifilmistuudioks. Pikkade laudade ümber istusid süvenenud nägudega lapsed, ees suured joonistuspaberid ja käes värvipliiatsid. Oma multika jaoks tuli välja mõelda lugu. Selle tarbeks tuli joonistada taust ja tegelased ning osatäitjad hiljem paberist välja lõigata. See on üks lihtsamaid viise luua kahemõõtmelisi multifilme. Iga laps joonistas tegelased vastavalt sellele, milline oli tema filmi sisu. Joonistamiseks võis vabalt kasutada värvipliiatseid, vildikaid ning rasvakriite, kindlasti oleks noortekeskuse varudest leidnud veel vesivärvegi. Lisaks paberile võib nukke teha kangast, papist, krepp-paberist või veel millestki toredast, mis pähe tuleb. Sel korral piirduti paberiga.
Kõige nobedam multikameister oli Andero, kelle lugu rebasest muutus elavaks kõige esimesena. Visioon paigas, selgitas Andero seda ka kinobussi juhendajale Helen Undile. Poiss liigutas joonistusel nukke ja rääkis, et siin on üks maja, üks inimene, üks rebane, üks jänes ning põnevuse mõttes ka üks zombi.
Alguses on keset metsa üks maja. Majale läheneb inimene. “Stopp!” hüüdis juhendaja Helen ja selgitas, et ühe sekundi filmi jaoks on vaja pildistada 12 kaadrit. Seega ei saa inimene kohe majja hüpata, vaid Andero peab teda iga klõpsu tarbeks natuke nihutama. Nii tekib tunne, nagu kõnniks inimene päriselt. Ühegi multika stsenaarium pole päris lõpuni valmis, muutusi võib alati ette tulla. Näiteks rebase loo puhul tekkis inimese jalutuskäigu ajal idee, et mees võiks minna majja. Selleks tuli lõigata joonistatud maja uks lahti. Uks sai liiga tilluke, ent sellest ei olnud midagi. Juhendaja Helen lõikas sisse ühe salapilu. Nii mahtus inimene hõlpsalt sisse ja filmis ei olnud midagi kummalist märgata.
Ühe multika tegemiseks on vaja vähemalt kahte inimest. Isegi filmidel on kaasautorid, kes nõu ja jõuga abistavad.
Vendade Kaspari ja Oskari koostööna sündis vahva lugu “Super-lammas”. Oskar jäi tagasihoidlikuks ning lubas algustiitril ilutseda ainult väikevenna nimel.
Poiste loos päästab karjamaal maiustav lammas kahe lõksu jäänud väikse jänese elu.
|
MTÜ Kinobuss on 2001. aastal loodud organisatsioon, mille missiooniks on ühendada film, meedia, haridus ja innovatsioon ning arendada ja levitada filmi- ja meediaharidust ning kinokultuuri üle Eesti nii üld- kui vabahariduse tasandil. Kinobussi peamine sihtgrupp on lapsed, noored ja nendega töötavad inimesed (õpetajad, huvijuhid, kultuuri- ja noorsootöötajad). Allikas: www.kinobuss.ee |
MARGE TASUR
