“Kui tehnika vastu peab, pole filminäitamine raske töö,” ütles enam kui poole sajandi pikkuse kinomehhaanikustaažiga Vello Kolnes, kes koos mõttekaaslastega Järva-Jaani kinomuuseumi on rajanud ning keda kohapeal koduselt Kino-Velloks kutsutakse.
Järva-Jaani asub üsna Eesti keskel. Kui Jõgevalt Piibe maanteed mööda Tallinnasse sõitma hakata, jääb see suisa tee peale ette. Järva-Jaani alevi serval kunagises Orina mõisa tallis (hiljem oli seal kutsekooli põllutööriistade labor) asuv kinomuuseum niisama ette ei jää, seda tuleb veidi otsida.
“Tuleb, jah, viidad välja panna, et muuseum paremini leitav oleks,” tunnistas ka Järva-Jaani Tuletõrje Seltsi esimees Tuve Kärner, üks muuseumi asutajatest. Kinomuuseumi haldabki seltsing, mis tegutseb tuletõrje seltsi “tiiva all”.
“Kõige huvitavam on siin muidugi minu vanadel kolleegidel,” tunnistas 1960. aastal tehnikumist kinomehhaaniku paberid saanud ja sestpeale mitmes Järvamaa piirkonnas filme näidanud Vello Kolnes. “Vanas kinomehes tekitab iga asi äratundmisrõõmu, tavalise inimese jaoks on kogu see tehnika lihtsalt surnud raud.”
Surnud raua saab siiski elavaks rääkida ja seda teeb Vello Kolnes hea meelega. Muuseumil on päris suur kinoprojektorite kogu, ent näha saab ka ekraanide näidiseid ja rändkino generaatoreid, mis aitasid filme näidata elektrivooluta paigas. Üks muuseumi vanemaid eksponaate on subtiitrite kerimise seade. Algul ei kopeeritud subtiitreid nimelt otse filmilindile, vaid need olid eraldi lindil, mida kinomehhaanik pidi vastavalt filmi kulgemisele käsitsi edasi tõmbama.
“Kui kinomees vahepeal tukkuma jäi, siis pidi ta sündmustikule järele jõudmiseks vahepeal mõned kiiremad liigutused tegema,” ütles Vello Kolnes muiates.
Muuseumis saab uudistada ka filme toota aidanud tehnikat: kaameraid, valgustusseadmeid, ilmutustanki, montaažilauda, heli ja pildi “kokkumängimise” aparaati jne.
“Kui stuudio Tallinnfilm mõned aastad tagasi oma Harju tänava hoonest välja kolis, tõid nad päris suure koguse seal olnud kraami siia,” ütles Vello Kolnes. “Muuseumi avamise puhul kinkisid nad meile aga “Sügise” filmis kasutatud vana jalgratta: filmis sõitis sellega neiu Maali.”
Tuhat filmi
Muuseumi rikkalik filmikogu pärineb Tallinnas aastatuhande vahetusel likvideeritud filmilaenutusest. Osa filme pärineb ka Tartu filmibaasist, õppefilme on saadud koolidest. Kokku on filme üle tuhande.
“Suisa arhiiviväärilisi asju meil üldjuhul pole,” ütles Vello Kolnes. “Enamasti pärinevad meie filmid 1970. aastatest ja mängufilmidest väärtuslikumadki on minu meelest dokumentaalfilmid ja ringvaated. Pealkiri nende puhul tihti sisust aimu ei anna. Vahel vaatamegi omakeskis filme, et sotti saada, mis siin on, ning leiame päris põnevaid asju.”
Suvel on kinomuuseumis korraldatud nn nostalgiapühapäevi vanade filmidega. Kui kutsutakse, käiakse ka majast väljas vanu filme näitamas. Vana rändkinomehe varustusega on korra isegi Soomes käidud.
Veel võib muuseumis näha vanu filmiplakateid ja kinoajakirju, samuti filminäitlejate fotosid, Aavo Kõivu kogust pärit filmifestivalide ja filmiklubide märke ja paljut muud. Muuseumi kinosaalis saab aga ülevaate sellest, millel Eesti kinokülastaja aegade jooksul istunud on. Esimeses reas on seljatoeta pikad pingid, järgmises taburetid, seejärel tavalised seljatoega toolid, siis juba vineerist klapptoolid ning tagapool aina uhkemad pehmed istmed.
“Järva-Jaani kino põhipubliku moodustasid omal ajal kutsekooli poisid,” meenutas Tuve Kärner. “Kui neile film ei meeldinud, lendasid seansi lõppedes kõigi 126 tooli klapid nn arvamusliidrite käskluse peale vastu seljatuge. Selle pauguga anti kinomehele märku, et ta jobu on ja tellis kehva filmi.”
Üks toolirida pärineb Tuve sõnul Jõhvi kultuuripaleest, mis omal ajal Ždanovi nime kandis
“Kõigil neil toolidel oli peal kaevuri tavotine tagumikujälg. Mina arvasin, et vähemalt ühele toolile võiks selle alles jätta, aga teised polnud minuga nõus,” ütles Tuve.
Viimane, eriti uhke rida toole pärineb Sakala keskuse kinosaalist, kus neid enne keskuse lammutamist kasutada polevat jõutudki.
Nagu kinomuuseumi seinal rippuv skeem näitab, oli Paide rajoonis omal ajal 12 kinoringi, igas kolm-neli filminäitamispaika.
“Mina tegutsesin tollal Aravete kandis,” meenutas Vello Kolnes. “Alguses mul autot polnudki, vaid rajooni kinovõrgu auto viis mind koos filmidega Aravetele ning seal pidin juba ise vaatama, kuidas ülejäänud kolmes paigas käidud sain. Tavaliselt aitas transpordiga kohalik majand.”
Kinonäitamise ruumid olid omal ajal väga külmad. Ükskord on Vello Kolnesel film külma pärast näitamatagi jäänud. Kinoprojektor tuli nimelt vändaga käima tõmmata, aga masin oli nii külm, et vänt läks hoopis katki ja selle parandamise võimalust kohapeal polnud.
Plaan oli kõige tähtsam
Vello Kolnes oli kõva tegija kinotöötajate kutsevõistlustel (üheteistkümne aasta jooksul, mil ta neil autojuhtide kategoorias kaasa tegi, sai ta kaheksa esi- ja kolm teist kohta) ning kümnenda viisaastaku plaani täitis ta nelja aastaga. Viimasest annab tunnistust hiiglaslik nahkkaantega album, mis käis omal ajal ära Moskvas Rahvamajanduse Saavutuste Näitusel.
“Paide rajooni kinovõrgu viimane direktor kinkis selle albumi kinomuuseumile selle viienda sünnipäeva puhul,” ütles Vello Kolnes.
Tubli töö eest saadud aukirju on tal lademetes. Osa neist on muuseumis, osa kodus.
“Kui plaan täis oli, said pea igaks riigipühaks aukirja,“ meenutas Kino-Vello muiates. “Kõige tähtsam oligi plaan. Kui tööle läksin, ütles kinovõrgu direktor, et plaan on seadus ja seadust tuleb täita. Plaani täitmiseks tuli aga tunda publiku maitset ja valida sellele vastavad filmid.”
Erinevalt paljudest oma endistest kolleegidest, näitab Kino-Vello filme ka praegu. Seansid toimuvad neljapäeviti Järva-Jaani kultuurimajas, kus kunstiliseks juhiks ning üksiti filmide tellijaks ja piletite müüjaks on Vello Kolnese tütar. Kui krooniaja tulles jätsid paljud inimesed rahapuudusel kinos käimise unarule, siis nüüd on seis vähemasti Järva-Jaanis lootusrikkam. Näiteks paremaid lastefilme tuleb vaatama sadakond väikest kinokülastajat. Neile lastele, kes kinomuuseumi tulevad, näidatakse seal aga tavaliselt Vene kultusmultikat “Oota sa!”.
“Vana kinoprojektori mõnusa surina peavad lapsed siin ikka ära kuulma,” ütles Vello Kolnes. “Siis ei juhtu nendega tulevikus nii, nagu ühe Tallinna kooli viienda klassi lastega, kes siis, kui meil veel ainult seljatoeta pingid olid, niimoodi istet võtsid, et näod olid projektori ja seljad ekraani poole. Eks nad olnud teleka ja arvuti ees istumisega harjunud.”
i
RIINA MÄGI
