Pühapäevastel Europarlamendi valimistel kukkusid kinnised nimekirjad kolinal läbi. Kuidas muidu seletada fakti, et üksikkandidaat Indrek Tarand tegi teise tulemuse, kogudes 102 509 häält, mis on pisut enam kui tuhat häält rohkem valimised võitnud Keskerakonnale antud häältest. Rahvas ei vali erakonda, vaid isikuid! Inimesi ei huvita poliitikute tagatubades kokkulepitu ega rahvast võõrandunud parteisüsteem.
Kas meie valitsejad sellest faktist ka mingeid järeldusi teevad, on raske öelda. Seda näitab aeg.
Jõgevamaa hääletusaktiivsusega võinuksid lood paremad olla, olgu et 37,2 protsenti hääleõiguslikest kodanikest käis oma tahet avaldamas. Eestis ulatus valimisaktiivsus 43,2 protsendini, Europarlamendi valimiskomisjoni täpsustatud andmetel oli valimiste esialgne keskmine osalusprotsent 43,39. Seega oleme Euroopa keskmisel tasemel.
Kõrge valimisaktiivsus annab tunnistust sellest, et inimestel pole ükskõik, kes meie huve Euroopa Parlamendis esindavad. Eelmiste Europarlamendi valimistega võrreldes on muidugi asjad paranenud, kuid rõõmsaks rahuloluks pole küll mingit põhjust.
Kui erakonnad nendest valimistest omad järeldused teevad, on hästi. Olgem ausad, keegi ju katastroofiliselt ei hävinud – ühe koha said nii Reformierakond, Sotsiaaldemokraadid kui ka Isamaa ja Res Publica Liit. Kas see neid kõiki ka rõõmustas? Olgem ausad, teleriekraanilt paistis otsesaates nii mõnigi hapu nägu.
Ja veel paistis telerist, et meie valitsejatel pole vähimatki taktitunnet – majanduslangusest hoolimata peeti parteikontorite peod pealinna parimates restoranides, kus lauad hea ja parema all lookas.
9. juuni 2009
