19. novembri Õhtulehe juhtkiri käsitles kilekotimaksu kehtestamist ebademokraatliku ja mitte keskkonnahoiust, vaid maksukogumisest ajendatud kavana.
Alustama peaks vast sellest, et meie jäätmekäitluse korraldus on liigselt kaldu taaskasutuse suunas ja mitte nii väga jäätmetekke vältimise suunas. Näiteks praegune õigus kohustab pakendeid (sh kilekotte) ja tervet hulka jäätmeliike taaskasutama, aga ei ole ühtegi mehhanismi, mis aitaks nende jäätmete teket vältida.
On keskkonnahoiule suunatud
Kilekotimaks aga just ongi taoline meede, mis vähendab jäätmete teket. Iirimaal vähenes kilekottide kasutus maksu kehtestamise järel 90 protsenti. Seega ei ole selle maksu näol tegemist mitte nii väga maksukogumise vahendiga, kuivõrd jäätmetekke vältimise meetmega.
Selle aasta alguses toimus kodanikualgatuse korras üleriigiliselt nn killerkoti kampaania (vt www.killerkott.org), mis oli esimene suurem aktsioon jäätmetekke (antud juhul kilekotijäätmete tekke) ennetamiseks.
Kui juhtkirja autor väidab, et kilekotimaksu kehtestamise üle pole diskussiooni toimunud, siis on ta silmas pidanud ilmselt vaid teatud gruppi (riigikogulasi?), kelle hulgas diskussiooni pole toimunud. Seal võib-olla tõesti ei toimunud diskussiooni, sest see toimus mujal, kodanike seas. Ning kust mujalt kui kodanike seast võrsunud ettepanekud peaksid seadusteks vormuma?
On demokraatlik
Ükski erakond ei seadnud 2007. aasta Riigikogu valimistel kilekotimaksu oma lubaduseks. Kui aga kodanikud 2009. aastal ettepaneku esitasid ja erakonnad seda toetasid, siis see näitab ju, et kodanike käes on võim mitte ainult kord nelja aasta tagant, vaid pisut sagedamini. Ning seda me ju kõik tahamegi! Nii et selles mõttes võiks taolist kilekotidemokraatiat rohkem olla.
Vältigem ökozuhhat!
Eraldi huvitav vaatlusrubriik on inimeste uskumused teatud asjade keskkonnasõbralikkuse kohta. Uskumus, et biolagunevast materjalist kilekott on parem kui tavaline kilekott, on üks taolisi vääruskumusi. Kas keegi on näinud, et biolagunev kilekott muutub peotäieks mullaks? Ta ei muutu. Ta muutub peotäieks valgeteks kilelibledeks, mille vahelt pudiseb välja kartuli- või soja- või maisitärklis. Halvemal juhul aga satub biolagunev kilekott muude kilekottide hulka ning rikub plastide taaskasutajate seadmeid.
Keskkonnateadliku tarbija südametunnistus peaks olema rahul ennekõike siis, kui ta teab, et ta ei ole jäätmeid tekitanud.
iii
ANDRES SIPLANE, Erakond Eestimaa Rohelised liige
