Kui mõni aeg tagasi oli meil seadusandluse ühitamiseks Euroliiduga vaja teatud asjad kiirkorras lihtsalt n-ö ära teha, siis praegu pole meil ju kuhugi kiiret.
Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisega ja maa gümnaasiumidest „puhastamisega” näib ametis oleval valitsusel ülikiire olevat.
Kooli lõhkumine vajab uuringuid, vastava ettevalmistusega õpetajaid ja loomulikult sobivat materiaaltehnilist baasi. Kui me seda tõesti tahame, siis kulub selleks vähemalt kümme aastat.
Meil aga näikse suisa tuli takus olevat – tegutsetakse põhimõttel “tehtud – mõeldud“.
Koolireform jätab maalapsed vaeslapse seisusse. Olgem ausad, bussiliiklus on meil kehvapoolne, õpilaskodusid vaid mõne põhikooli juures – seega jääb teatud piirkondades elavatel lastel, kui nende vanematel autot pole, gümnaasiumi pääsemise võimalus olematuks. Skeptikud võivad öelda, et 19. sajandi lõpus käidi maalt jalgsi linna kooli ja lapsed said ka hariduse. Kas see ongi Eesti 21. sajandi reaalsus? Raske uskuda.
Enne kui midagi lammutama asuda, tuleks mõelda, kas reform toob maale haritud inimesi juurde või viib sealt viimasedki.
1. detsember 2009
