Lõppenud aastale tagasi vaadates võib täheldada, et Eesti majanduskeskkond on olnud pigem stabiilne. Vähene välisnõudlus ja paari suure haru tsüklilised probleemid on nõrgestanud Eesti eksporti, samal ajal on jõudsalt suurenenud tööhõive ja tõusnud keskmine palk. Parem sissetulek ja avaramad võimalused töökoha valikul on andnud tugeva tõuke sisetarbimisele. Kõike seda on täiendavalt soodustanud hindade paigalseis, tulumaksu langetamine ja toetuste suurenemine. Seevastu SKP kasv on olnud küllaltki volatiilne. Esimese kvartali üheprotsendine kasv tõusis teises kvartalis kahe protsendini, et kolmandal taas vaid 0,7 protsendini langeda.
Kuigi ettevõtete müügitulud suvekuudel vähenesid, suudeti ka kulusid kärpida, mistõttu kasvasid kasumid viis protsenti. Koos tunduvalt kasvanud tööjõukuludega suurenes ettevõtlussektoris loodud lisandväärtus III kvartalis nominaalhindades kokku 6,5 protsenti. SKP statistikas suurenes loodud lisandväärtus aga vaid 1,3 protsenti ning kasumile sarnanev näitaja – kogumajanduse tegevuse ülejääk – hoopis kahanes.
Rahvamajanduse arvepidamises on lisaks ettevõtetele arvestusse kaasatud ka teised sektorid, lisaks ei sisaldu ettevõtlusstatistikas finantsettevõtete tulemused. Suure erinevuse peamiseks põhjuseks on aga viis, kuidas majandust mõõdetakse – lihtsustatult on ettevõtlusstatistikas aluseks müük, SKP statistikas aga toodang. Et ettevõtted suutsid laovarude arvelt müüki suurendada, kuid tootsid senisest vähem, suurenes ametlik kasuminumber, kuid mitte majanduses loodud väärtus.
Tegevusaladest pidurdasid Eesti majanduskasvu enim ehitus, veondus ja laondus ning töötlev tööstus. Ehituses vähenes loodud lisandväärtus III kvartalis aastatagusega võrreldes püsihindades üheksa protsenti. Kuigi kiire palgakasv on kinnisvaraturgu elavdanud, sõltub ehituse suur pilt riigi tellimustest. Üleminek ühelt Euroopa Liidu tõukefondide perioodilt teisele on märkimisväärselt vähendanud riiklikke investeeringuid, mistõttu on sektor raskustes. Langus transpordisektoris on pikaajaline trend, millele Venemaa majanduskriis on vaid hoogu lisanud. Investeeringud Ust-Luuga sadamasse ja poliitilised erimeelsused on mõjutanud sektorit negatiivselt oluliselt kauem. Et suurima osa Eesti majanduses loodud lisandväärtusest annab töötlev tööstus, mõjutas sektori kahanemine tugevalt ka majandust tervikuna. Tööstust on mõjutanud nii Soome kui Vene kriis, kuid ka mõned suuremad üksiktegurid. Eksportivate ettevõtete jaoks on turukonjunktuur keeruline pea kõikjal, seetõttu on konkurents tihe. Edu on suudetud saavutada sektorites, kus Eesti omab teatavat konkurentsieelist, näiteks puidutööstuses.
Majanduse kõige suuremaks murekohaks tuleb täna pidada vähest investeerimisaktiivsust. Kolmandas kvartalis oli investeeringute langustempo küll varasemast aeglasem, kahanedes 3,6 protsendi võrra. Madalat investeerimisaktiivsust on püütud selgitada nõrga välisnõudlusega ja ebakindlusega tuleviku osas. Kahtlemata ei soosi kesine nõudlus tootmismahu kasvatamisele suunatud investeeringuid, küll aga võiksid kitsad olud tööturul soosida investeeringuid efektiivsuse suurendamiseks. Tõeliseks “miljoni dollari küsimuseks” on analüütikute seas vastuolu hõive- ja palgatõusu ning investeeringute vähenemise vahel. Kui ebakindlus mõjutab negatiivselt investeerimist, siis miks peavad ettevõtted otstarbekaks värvata uusi töötajaid ja tõsta palku?
Kas Eesti ettevõtted on saavutanud taseme, kus praegused investeeringud piisavad, on siiski kaheldav. Tegevusalad, kus Eestil sellel aastal on hästi läinud, investeerivad endiselt tohutu hooga. Kiiret kasvu näidanud puidu- ja mööblitööstuses suurendati III kvartalis investeeringuid enam kui kaks korda. Mõned harud, sealhulgas ka teadmusmahukad alad, kus majandustulemused on olnud kesised, investeerivad aga oluliselt vähem.
MIHKEL NESTOR, SEB majandusanalüütik
