Kevad on aeg, mil eesti rahvas kaitseväge kõige rohkem näeb, kuuleb ja tunneb. Teeservades seisab kaitseväe veokeid, liigub sõdureid, mõnel inimesel on töökaaslane reservväelasena õppusele kutsutud. Põhjus on lihtne: käimas on kaitseväe suurim õppus Kevadtorm, mida viiakse tänavu läbi juba üheksandat korda ja mis on aastate jooksul läbi rännanud suure osa Eesti maakondadest.
Kui Jõgevamaal oli Kevadtorm viimati 2009. aastal , siis tänavune õppus toimub Põlva-, Võru- ja Tartumaal, ühendades kaadrikaitseväelasi, kaitseliitlasi ja reservväelasi kõigist Eesti paikadest. Kokkuharjutavas jalaväepataljonis harjutavad noored mehed sõna otseses mõttes relv käes oma kodu kaitsmist.
Kevadtorm küpsetab ajateenija teenistuse lõpuks ettevalmistatud reservväelaseks. Ta õpib seda, mida tsiviileluski tarvis läheb – distsipliini ja meeskonnatööd, ausust ja seltsimehelikkust, otsuste langetamist ja kohusetunnet ka siis, kui sõdur on surmväsinud. Reservväelastele ja kaitseliitlastele on see kunagi õpitu värskendamine ja täiendamine. Sõjalistele juhtidele pakub Kevadtorm hinnalist võimalust juhtida korraga tohutuid vahendeid, liigutada sadu sõdureid maastikul, mitte üksnes paberil. Emotsionaalses mõttes on õppus paljudele ka kohaks, kus vanade ja kindlate relvavendadega ühist asja ajades kokku saada. Eesti sõjalisele riigikaitsele on Kevadtorm peaproov stsenaariumiks, mida meil loodetavasti kunagi vaja ei lähe – esmase iseseisva kaitsevõime rakendumiseks. Eesti sõjalise kaitse kilbiks on esmane iseseisev kaitsevõime ja mõõgaks NATO kollektiivkaitse.
Iseseisva kaitsevõime eest
On meil seda kõike nüüd, 21. sajandil, ikka veel tarvis? Kas usutav riigikaitse ja täiemõõduline vägi on üldse väikeriigile jõukohane, võivad küsida skeptikud. Vastus on ühemõtteline: jah. Üksnes siis, kui me võtame ise oma riiki täie tõsidusega, saame nõuda, et ka teised meie riiki tõsiselt võtaksid. Ehkki Eesti on tõesti väike ja meie vahendid piiratud, oleme me maailma poliitiliselt ja sõjaliselt kõige võimsama rahvusvahelise organisatsiooni NATO täieõiguslik ja usaldusväärne liige. NATO operatsioonide strateegiline ülemjuhataja, Ameerika Ühendriikide admiral James Stavridis tuletas hiljuti tervele maailmale meelde, et NATOl on jätkuvalt kõige rohkem tanke, lahingulennukeid ja sõjalaevu maailmas. Kuid see võimas sõjaline liit toimib ainult siis, kui iga liidu liige täidab talle antud ülesannet, seisab ka ise oma riigikaitse eest ja liikmetel on tahe võidelda ühiste väärtuste eest. Miks peaks liitlasriigi sõdur tahtma riskida võimalikus konfliktis Eesti eest, kui Eesti rahvas seda ise mingil põhjusel ei peaks tahtma?
Võimalus, et Eesti vastu kerkib sõjaline oht, on tegelikult üsna väike. Kuid rahu ja julgeolek ei saabu ega ole olemas ilma meie kõigi igapäevase hooleta. Juba vanad roomlased sõnastasid põhimõtte: kes tahab rahu, peab vajadusel valmis olema ka sõjaks. Ja Kevadtorm ongi üks osa sellest tööst, mida me rahu, julgeoleku ja oma riigi eest teeme.
Õppus Kevadtorm annab kaitseväele võimaluse lihvida aasta-aastalt ja erinevatel maastikel oma võimeid lahingu põhiliikides. Sõdurid ja ohvitserid õpivad, kuidas pidada vaenlase vastu viivituslahingut, võites taandudes aega, seejärel hoida kaitselahingutes positsioone ja tõrjuda rünnakuid ning minna lõpuks ise vasturünnakule. Samuti saavad üksused drillida Kevadtormi ajal haubitsate, juhitavate tankitõrjeraketikomplekside, ja õhutõrjerakettide relvameeskondi. Aasta-aastalt on kaitseväe võimsamate relvade arsenal täienenud.
Hoolime loodusest
Kevadtorm – nii nagu kogu riigikaitse laiemalt– ei ole ainult kaitseväelaste asi. Kaitsevägi saab edukalt tegutseda ennekõike siis, kui teda toetavad mõistva suhtumisega kohalikud elanikud, vallavanemad, maaomanikud ja linnapead. Neli tuhat kaitseväelast ja kaitseliitlast vajavad harjutamiseks ruumi, sest sõdimist tuleb õppida maastikul ja reaalsete üksustega, mitte üksnes õppeklassis või riviplatsil. Loodame kohalike inimeste, omavalitsusjuhtide ja ka reservväelaste tööandjate kostöösoovile, sest kaitsevägi ja kaitseväe lahinguvõimest toodetav julgeolek teenib kõigi Eesti inimeste huve. Siiani, julgen öelda, on ühiskond kaitseväe tegevust igati toetanud ja andnud sel moel oma panuse Eesti riigikaitsesse. Luban, et kaitsevägi püüab olla alati viisakas naaber.
Oleme Kevadtormi põhimõtteks seadnud, et õppus ei põhjustaks kahju ümberkaudsete maaomanike varale ega ka keskkonnale. Kaevatud kaevikud aetakse õppuste järel kinni, et looduskeskkonna algolukord taastuks. Kaitsevägi teeb Kevadtormil oma parima, et õppuse jälg oleks looduskeskkonnas võimalikult väike, kuid selle mõju julgeolekukeskkonnale võimalikult suur. Kaitsevägi hoiab loodust, sest mets on sõduri kõige suurem sõber — nii mets kui kogu Eestimaa loodus katab ja kaitseb sõdurit.
Sel nädalal on teoksil Kevadtormi otsustav osa. Tänaseks on selle aasta ajateenijatest formeeritud jalaväepataljon ja kaitseliitlaste üksused kokku harjutatud ning peavad tõestama oma lahinguvõimet, seistes vastu Scoutspataljoni ja Läti elukutseliste sõdurite vastutegevuse survele. Kevadtormil saavad hinnangu sõdurid ja ülemad, allüksused ja väeüksused, staabid ja tagalakeskused. Kevadtorm on tervik, kus riigi ja rahva kaitsmist harjutab üks kümnendik kogu Eesti võimalikust sõjaaegsest kaitseväest. Selle õnnestumises on oluline osa kõigil Eesti inimestel.
i
INDREK SIREL, kolonel, maaväe ülem
