Saamaks selgust, mis Kevadtormil tegelikult toimub ning mida see endast kujutab, võtsimegi kätte ja läksime vaatama – nii lähedale, kui võimalik.
Ladusalt laabunud koostöö tulemusena istusime möödunud nädala neljapäeval Tartu-Räpina maanteel Võnnu ristis kaitsevärvi maastikuautosse, kus meid võõrustas ja kogu ringkäiku korraldas 1. jalaväebrigaadi teabeohvitser – nooremleitnant Eero Salmann. Mööda kruusateed õppelahingupaika sõites valitses suurt tolmusaba koguvas maasturis mõnda aega vaikus.
“Nii, nagu koolis on lõpueksamid, on ka sõduritel enne reservi minekut suur eksamiõppus. Kui kaitseväelane asub teenima sõjaväes, alustab ta õpet jaotasandil. Kokku kaheksa või 11 kuud kestev teenistus aga kulmineerub brigaaditasemel lahingõppusega, kus tuleb juba omavahel koostööd teha, et erinevates väeüksustes väljaõppe saanud allüksused oleksid võimelised võitlema ühtse jalaväepataljonina kõigis maaväe lahinguliikides,” rääkis Salmann.
Metsateele jõudnud, pidasime auto kinni ning otsustasime retke jätkata jalgsi. “Siin võib iga hetk lahing alata, nentis Salmann, jälgides samal ajal hoolikalt metsaalust. Jõudsime käia mõnisada meetrit, kui hakkas silma oskuslikult maskeerunud reamees Ustav Jõhvist Viru Jalaväepataljonist. Ta pidas hoolikalt valvet ning koos kaitseväe teabeohvitseriga otsustasime meiegi end tema kõrvale sättida. Kuulipildurina väljaõppe saanud noormees oli siin juba tund aega valves istunud. Õppusi võtab ta täie tõsidusega. Mõttetut passimist pataljonis polevat, kogu aeg on mingi tegevus käimas. Samuti polnud sõdurpoisil põhjust olme üle kurta: süüa saab väga hästi, ja õhtuti, kui otsene õppetegevus läbi, saab relvavendadega lõbusaid muljeid vahetada.
Korraga hakkas veidi eemal üksikuid püssipauke kostma ning sõdurpoiss kiirustas eemale metsa oma teenistusülesannet täitma.
Sõda keset küla
Jooksime koos teabeohvitseriga laskude suunas. Metsast välja, väikesesse külla nimega Metsavahe. Nüüd oli kuulda juba mitme automaatrelva katkendlikku valanguteseeriat. Kui me lõpuks ümber hoonenurga jõudsime, ragisesid juba kümned püssid. Vaatepilt lõi esialgu tummaks: keset külateed seisid militaarsed maastikuautod, mille seest ja kõrvalt tulistati metsaga kaetud mäe poole. Sama agressiivne tulistamine kostis ka metsast. Õhus oli tunda teravat püssirohulõhna, lendasid padrunihülsid, teele varisesid maskeeringutes, automaatidega relvastatud mehed. Kõik käis ohtra karjumise ja käskude saatel – vaatepilt lahingust tundus jahmatav ja liigagi realistlik!
Enne, kui üleüldse mõistsime, mis toimus, valitses külateel taas vaikus. Kuulda oli vaid tühjade sõjamasinate mootorite tuksumine ning jalge all kõlisesid padrunihülsid. Salmann ütles, et Metsavahe külas harjutas Viru Jalaväekompanii viivituslahingut.
Suurtükituld me ei näinudki. Eero Salmanni sõnul on haubitsate laskeulatus suur ja seega ei saa neid Lõuna-Eestis õppuste käigus kasutada.
Eesti on väike, võimsate kahuritega saab tulistada vaid suurtel polügoonidel. Seepärast sõidavadki kahurväelased vahepeal keskpolügoonile, teevad oma lahingustsenaariumile vastavad laskmised ja tulevad siis tagasi. Õppustel osaleb ka õhuvägi oma kopteritega, mis toetavad õhust maaväge. Nii olidki seda võimalust kasutanud Kevadtorm 2011 tinglikud vaenlased, kes mõni tund enne meie kogetud lahingut uurisid Viru Jalaväekompanii positsioone ja asukohta. Oma osa etendab siin ka Pioneeripataljon, kes metsa väga meisterlikult puidust pettemakette ehitab.
