Lumi alles läks, kohati on seda üpris laiade laikudena veelgi metsa all ja põlluservades valendamas.
Aga lumikellukesed olid selle vaiba all stardivalmis: niipea, kui viimane kirme sulas, tõstsid nad oma ninakesed ja on päiksepoolsetel peenardel juba üpris pikaks sirgunud, nii et pühadekireva munavaagna kõrvale pisikesse vaasi saab neid seekord kindlasti tuua.
Tuleval pühapäeval, pärast suurt neljapäeva, suurt reedet ja vaikset laupäeva algavadki ülestõusmispühad ehk munapühad, lihavõtted, kiigepühad või kevadpühad — nii, nagu kusagil kombeks öelda.
Eestlased on võrdlemisi usuleiged. Kirikusse minnakse peamiselt jõululaupäeval ja siiski on olulisemad kuusk ja kingid.
Ka ülestõusmispüha, kirikuelus üht olulisemat, peetakse paljudes kodudes pigem ilmaliku rõhuasetusega, sest sellel on kindel koht rahvakalendriski. Nimetame seda aga ikka munapühadeks või kevadpühadeks. Ka lihavõtteid teatakse, kuigi juba vähem.
Küllap on ilmalikum-kainem maailmavaade üks meie rahvuse eripärasid ja seda saab vaid tõdeda, mitte muuta. Kuid oluline on, et austame seejuures nende inimeste maailmavaadet ja traditsioone, kel saabuvate pühade puhul olulisem kirikuskäimine, piibli lugemine ja mõtisklemine kui rõõmus munavärvimine-koksimine.
Lõoke juba laulab, ka kuldnokk võtab üha tihedamini viisi üles. Lepa- ja sarapuupungad on ennast kohevaks ja kuldseks ehtinud.
Päikselisi ja rõõmsaid pühi kõigile!
9. aprill 2009
