Kirjutada kunstist on alati raske. Veel enamgi – jutustada lugejaile, miks võiks-peaks üht või teist näitust vaatama minema. Aga ma siiski julgen soovitada astuda läbi Oskar Lutsu majamuuseumist Tartus. Nimelt on seal kuni märtsi lõpuni üleval Jõgevamaalt pärit kunstniku Kaire Nurga näitus „Kevademaa kollaažid“.
Plaani kirjutada Kairest kui kollaažist läks kohe vett vedama, nii põnevat isiksust ja kunstnikku vist ikka ei saa tükikesteks lõigata-rebida, nagu kollaaž eeldaks. Kui ta just ise seda ei tee, omal moel.
Kaire Nurka jääb alati saatma kodukoht Palamuse, kuigi praegu resideerub ta peamiselt küll Tartus, aga kevad on talle kujundina endiselt südamelähedane. „Kevademaa kollaažid“ on valikväljapanek autori kahest Palamuse-teemalisest kollaažiseeriast, „(Post)modernistlik Palamuse“ (2013, 54 kollaaži) ja „Sure, koer ?“ (2015, 27 kollaaži).
Tundliku natuuriga looja
Näitus on huvitav. Esialgu tuleb ennast muuseumiruumidesse sisse elada, kollaažid on üpris väikese formaadiga ja nii ongi hea uurida ja vaadata ja mõelda, nina vastu pilti. Ja aega peab olema, sest piltidel on palju vaadata. Mis on kollaaž? Lõikame-rebime-kleebime ja paneme pildi kokku. Lihtne?
Kaire on tundlik natuur, kellele läheb korda kõik, mis ümberringi toimub. Hingelt on ta animist, kes suhtleb looduse nagu elava olendiga, sootsiumis kehastub aga vajadusel poliitikuks. Loomulikult kajastub see ka loomingus, kollaažides vastanduvad loodus ja inimühiskond. Autor leiab, et kaasaegse kultuurianalüüsi abil võiks kultuuri ja looduse seoste kohta ka Lutsu loomingus palju uut avastada.
„Äärmiselt põnev on seoste otsimine, vahel võib aja möödudes ka ise üllatuda, leida täiesti uusi tähendusi,“ ütleb kunstnik ka oma kollaažide kohta. Muide, kollaažidesse on kaasatud seeria üks ajendfiguur, hiina kaasaegne kunstnik Ai Weiwei, tema silmadega Palamuse keskkonda kombata näis autorile paras väljakutse. Charlie Chaplin tuli soovist luua kõrvutus paunvereliku huumoriga.
Kaire ütleb, et kollaaž on ülikiire loomisprotsess, ekstra pole vaja koostisosi otsida, nad tulevad ise sinu juurde ja asetuvad pildil paika. Vaatamine läbi vaatamise… tegemine juhusest juhuseni. Avastused on garanteeritud. „Tunnistan, et hakkasin Palamuset selgemalt, ja argumenteeritumalt, nägema,“ võtab autor kokku.
Domineerib kirev maailm
Tunnen huvi, et kumb on südamelähedasem, kas maalimine või kollaaž? (Jah, ei saa ju vist ikkagi hinnata, et kumb on peres armsam, kas poeg või tütar.) Kaire tunnistab, et esialgu oli küll võõrastav hakata pintsli ja värvide asemel kääridega lõikuma, aga uudne tehnika avas pildi-loome maagilise kanali.
„Kollaaži võib võrrelda mänguga mitmel käel,“ lisab ta. Siinkirjutajal on vastandlikud tunded – tahaks „Kevademaa kollaaže“ ümber jutustada ja ei tahaks ka. Iga töö on lugu, mida on põnev nii vaatajal endal kokku panna, kui ka autori versiooni uurida.
Kunstnikul on palju ideid, ka maalimiseks. Praegu on käsil ideearendus Tartu ja Toomemäe teemadel. Mõneti seletamatu õhinaga räägib Kaire oma Toomemäe-tajust. Ta arvab, et tegelikult ei vahendata seda paika veel piisavalt atraktiivselt linnaelanikele ja külalistele ja ka Toome keskkonna enda arengud on muutumises. Oma uute töödega soovib ta Toomemäele mitu emotsioonikihti ja tõlgendusspiraali peale kerida.
Siinkirjutaja esimene kohtumine autoriga oli eelmisel sajandil samuti Tartus toimunud näitusel „Rohirohelises toas“. Käesolev on Kaire 14. isikunäitus Tartus. Ei ole üldse imestada, et aeg on edasi läinud ja tookordne rahulik roheline on vähemalt praeguseks ajaks asendunud kireva maailmaga, seda ka Palamuse-temaatikas. Maailm ju liigub ja areneb ja meie ühes temaga.
Loodame ja ootame, et mõni Kaire uutest näitusekomplektidest ka Jõgevale jõuab ja meie kunstihuvilised neid avastada saavad.
TIINA SÄÄLIK
