Pärast aastatetaguseid kahtlusi ja kõhklusi oleme naistepäeva taas kodustanud. Ja et töövaba päeva ette nähtud pole, võib homset lillekinkimispüha mõningase mööndusega ka rahvakalendri tähtpäevaks pidada. Sest kroonulikud aktused töökohtades on minevik, säilinud aga kena komme härrasmeestelt lilli saada ja pisut ka kohvitada-koogitada.
Taas on järjest populaarsemad ka tantsu- ja kohviõhtud rahvamajades, kus õrnem sugu ühel või teisel moel tähelepanu keskmes. Oluline on seegi, et 8. märts kevadlillede lõhnaga seostub. Just nüüd hakkavad taas tooni andma tulbid, nartsissid ja hüatsindid, tuletades meelde, et aasta kauneim aeg on tulekul.
Uute ja unustatud vanade tähtpäevade kohta ütles folklorist Marju Kõivupuu hiljuti, et võib ju arutleda, miks ei võiks iga päev sõbrapäev olla ja miks ei võiks mehed naistele sagedamini lilli tuua; et milleks peab selleks tähtpäevi välja kuulutama. Tema sõnul on aga nii nende kui iidsete tavadega rahvakalendritähtpäevade üks eesmärk aja maha võtmine, vahelduse toomine igapäevaellu.
Küllap on tal õigus. Me ju ei taha, et meie päevad halli jadana kulgeksid, soovime sinna sekka ka päikselisemaid ja rutiinivabu. Rõõmsat kevadlillepäeva homseks!
7. märts 2013
