Igal kevadel ootab õpilasi ees tõsine ja vastutusrikas proovilepanek – teadmiste kontroll. Sageli sõltub abituriendi edasine tulevik numbrist, mis eksamitöö peale kirjutatakse. Õpetajad saavad aga ülevaate õpilastega tehtud tööst.
Eksamiteni on jäänud loetud nädalad. Hoolikalt hakatakse lappama õpikuid, omatehtud märkmeid, abimeheks osutub Internet. Koolis on tunda pinget, sest käivad viimased ettevalmistused. Lisaks eelpool nimetatule on tulemas palju tunniväliseid üritusi: kirjanduskonverents, tutipäev, kunstinädal jpm. Võimalusi oma vaba aja sisustamiseks on palju, ent valikud tuleb igaühel endal teha.
Mitte kõik ei satu lõpueksamite eel tuupimispaanikasse. Põhikooli lõpetajad, kellel puuduvad varasemad eksamikogemused, on hirmul läbikukkumise ees. See-eest kogenumad abituriendid on enesekindlamad, elevil, et saavad panna end viimast korda proovile ja astuda seejärel laia maailma. Õpetajad on oma kasvandikele juba varakult seletanud, et viimasel minutil tarkuse ahmimisest pole kasu. Kui pole õppimisega varem vaeva näinud, siis nüüd on seda hilja teha – mis mõte on kellal ja prillidel, kui öökull ei taha näha…
Enamik õpilasi tõdeb rahulolevalt, et eksamiteks valmistumine algab juba keskkooli alguses ning viimasele aastale ei tohiks seda kindlasti jätta. Siiski leidub ka optimiste, kes usuvad oma loomulikku intelligentsi niivõrd, et leiavad ühe kuu enne eksameid piisavaks valmistumisajaks olevat. Teadmistevara ei tuleks täiendada mitte ainult eksamite pärast, vaid võiks näha kõiges midagi kasulikku, teha omandatav enese jaoks huvitavaks. Õnnelik tulevik ja ihaldatud amet väärivad veidi rohkem pingutamist. Halb, kui aeg on tuulde lennanud. Omatehtud vigadest ja tegemata töödest tuleb varakult õppima asuda. Lapsemängud jäägugi lasteaeda.
Väikestele võitudele iseenda üle järgnevad suuremad võidud ja koos nendega avanevad ka mitmed uksed kirevasse täiskasvanumaailma. Jõgeva Ühisgümnaasiumi üks silmapaistvamatest abiturientidest Kerttu Sobak jagas meiega mõtteid, kuidas tema avas enda jaoks uksed tulevikuradadele. „Olen kooliajal osalenud üsna mitmetel olümpiaadidel, millele nüüd tänutundega mõtlen. Omal ajal on mul siiski õnnestunud mõnest pakkumisest, kas ajakulu või oma rumalust kartes, ära öelda.
Tagantjärele pean tunnistama, et kui juba võimalust pakutakse, siis ära öelda ei tasu. Esiteks ei kesta olümpiaadid üldiselt nii kaua, et selle ajaga midagi väga targemat teha jõuaks, ja teiseks ei tasuks olla nii kohutatud ka halvast tulemusest — sellest ju keegi ei räägi, juttu tehakse ikka siis, kui hästi läheb. Kõige ilmsem kasu, mis mina olümpiaadil osalemisest olen saanud, on koht Tartu Ülikooli vabalt valitud loodus- ja tehnoloogiateaduskonna erialal, eeldusel, et ma keskkooli lõpetan. Sain selle 11. klassis vabariiklikul bioloogiaolümpiaadil osalemise eest, kuhu sattumine mulle endalegi üllatusena tuli,” jagas oma kogemusi abiturient Sobak.
„Paljud inimesed küsivad kogu aeg, et miks ma käin nendel olümpiaadidel, niikuinii ei võida ju? Mina tavaliselt vastan, et aineolümpiaadid annavad mulle midagi enamat kui auhindu, midagi vaimselt tähtsat,” selgitas tänavuaastane põhikooli lõpetaja Liivar Lepp. „Olen 15- aastane ja käin juba 9. klassis. Esimest korda kutsuti mind olümpiaadile 6. klassis, selleks oli matemaatikaolümpiaad. Muidugi kartsin, kui pidin kooliklassis ühes võõrastega istuma. See-eest näitas olümpiaad mulle, et midagi pole karta. Tänavu, 9. klassis käisin taas paljudel olümpiaadidel, kuid see maksis mulle rängalt kätte. Saavutasin füüsikaolümpiaadil küll I koha, ent lõppvooru ei läinud. Arvan, et koormasin ennast üle, sest laupäeviti poolteist kuud järjest toimusid aineolümpiaadid. Nii ma seekord rohkem ei suutnud. Siiski arvan, et olümpiaadid karastavad ja arendavad, kuid ka nendega ei tohi üle pingutada. Olümpiaadiks tuleb võtta ainult tähtsamad ja südamelähedased ained,” tunnistas noormees.
„Oma kooli esindamine olümpiaadidel pole kerge, see nõuab eelnevat pingsat ettevalmistust. Eks kõik teavad, et lõpukirjandit ei saa kirjutada ilma suure lugemuseta ja eelneva ettevalmistuseta, nii on ka olümpiaadidega,” jagas oma mõtteid Anastasia Andrejeva, kes võitis tänavu Carl Robert Jakobsoni kõnevõistluse. „Minul oli tänavu suur au esindada esmakordselt oma kooli riiklikul vene keele olümpiaadil. Pealinnast naasin eluliselt vajalike kogemustega ja vaimselt rikkamana. Tutvusin ka õppimisvõimalustega Tallinna Ülikoolis, sest nii, nagu enamikul gümnasistidel, on ka minu tulevikunägemus ülikool. See andis veel suuremat motivatsiooni oma eesmärgid saavutada. Kaotus ei tähenda veel allaandmist, pigem annab mõista, et arenguks jätkub ruumi. Tõsi ta on, sest iga inimese enda vastutus on ennast terve elu harida ja täiendada. Iseasi, kuidas ta seda teeb.
Tänu õpetaja Helge Maripuu toetavatele sõnadele „Oska tahta ja vastu võtta parimat”, suutsin teha õigeid otsuseid, mis on toonud juba väikesi võite iseenda üle. Püüan ka jätkata, sest väikestele võitudele järgnevad kindlasti suuremad. Eks igaüks meist otsustab ise, millal algab tema jaoks vastutusrikas periood. Hiina vanasõna kõneleb, et tuhandemiiline rännak algab ühest ainsast sammust. Julgegem teha samme, rajalt kõrvale eksides julgegem teele tagasi pöörduda,” lisas Andrejeva. Edu ei ole lõplik, ebaõnnestumine ei ole saatuslik — oluline on julgus jätkata.
Olümpiaadidelt saab tarkust ja osalemisrõõmu
Jõgeva Ühisgümnaasiumis on palju edukaid õpilasi, kelle üle kool uhkust tunneb. Keit Mõisavald, kes on osa võtnud eesti keele ja ajaloo riiklikest olümpiaadidest, rääkis: „Sel aastal õnnestus mul tõesti pääseda nii eesti keeles kui ka ajaloos lõppvoorudesse. Nendeks valmistudes tuli ohverdada palju aega ja tahtejõudu ning leida motivatsiooni edasi pingutamiseks. Loomulikult tekib kiusatus õppimise asemel hoopis välja minna, seda enam kevadel, ent olümpiaadidest saadud kasu on piisavaks kompensatsiooniks. Võimalus end proovile panna, et seejärel teada, mida tegelikult väärt ollakse, lisab enesekindlust. Lisaks võistlemisele pakutakse kultuuriprogramme. Mind huvitasid enim Kirjandusmuuseumis eksponeeritud kirjanike originaalkäekirjad. Oli huvitav võrrelda Oskar Lutsu närvilisi kritseldusi Kristjan Jaak Petersoni pedantselt korralike tähtedega. Peale uute teadmiste laiendab olümpiaadidel osalemine tohutult silmaringi, seda juba kokku tulnud kirevat seltskonda jälgides. Kõik nad unistavad esikohast, ent siiski pole tähtis võit, vaid osavõtt, tõdevad lõpuks kõik, sest kaasa saab ütlemata palju positiivset – rõõmu osalemisest.”
ANASTASIA ANDREJEVA, KEIT MÕISAVALD, KAILI OLGO
