Sel aastal viidi keskkonnaministri poolt läbi uljas reform riigimetsanduses. Lubati väiksemat bürokraatiat ja rohkem inimesi metsa. Tegelikult kaotas töö hulk otse metsaga tegelevaid töötajaid — metsnikud ja abimetsaülemad. Tööle jäänute tööpiirkonnad on nii suured, et vaid üliinimene suudaks neil tõhusalt silma peal hoida.
Taolise “uutmise” viljad alles küpsevad, kuid juba on suletud uste taga käimas uued ümberkorraldused. Sedapuhku on ette võetud elukeskkond. Juunis moodustas keskkonnaminister töögrupi ülesandega augusti lõpuks reformikava esitada — suvi ju töine aeg.
Arengukavas pole reformist sõnagi
Arusaadav, et kööki kõiki ei kutsutagi, kuid selgub, et ka muutustepöörisesse kistavad töötajad ning valdkonna arengule seni väga olulise panuse andnud akadeemilised ja avalikud ringkonnad jäeti tihedalt suletud ukse taha. Valmivast söögist annaks aimu ehk menüü, kui see poleks mitte kirjutatud mõistetamatus keeles, nagu peenematele köökidele kohane.
Mõningat aimu annaks homsest menüüst vaid pühkmekast. Või leiame abi kokaraamatust, sest looduskaitsereform peaks valmima vastavalt keskkonnaministeeriumi arengukavale?
Paraku pole nimetatud kavas poolt sõnagi järjekordse suure reformi vajalikkusest. Dokumendis sedastatakse, et 2006. aastal loodi Riiklik Looduskaitsekeskus. Selle edasist arengut nähakse sujuvana: peetakse vajalikuks arendada looduskaitse tulemuslikkuse hindamist ja seiret, samuti info kättesaadavuse parandamist ning loodusvahtidele järelevalveõiguse andmist.
Sama vähe on käimasolev reform seotud teiste keskkonnavaldkonna arengut kavandavate strateegiliste dokumentidega: ei leia me selleks tõsiseltvõetavaid põhjendusi keskkonnastrateegiast ega -tegevuskavast, ka mitte jätkuvalt eelnõu staatuses olevast looduskaitse arengukavast. Samuti ei näe valitsuse tegevusprogramm 2007 – 2011 ette mingeid radikaalseid reforme meie looduse kaitsmise korraldamisel. Nähakse ette vaid seniste reformide lõpuleviimist, andes seadusandlike muudatuste abil Riiklikule Looduskaitsekeskusele kaitsealade valitsemise kohustuse ja järelevalveõiguse.
Praktilised tööd RMK-le
Eeltoodud põhjustel tekkis augusti lõpupoole Riigikogu Roheliste fraktsioonil õigustatud huvi, kaugele ollakse asjaga jõutud. Praeguseks on küsimusele laekunud ka kirjalik vastus, millest paraku on raske leida sisulist põhjendust kogu protsessile. Ministri vastus kinnitab looduskaitsjate hulgas juba mõnda aega ringelnud kartust, et teadmata päritolu “poliitilise otsusega” liidetakse kokku Riiklik Looduskaitsekeskus, Keskkonnainspektsioon, maakondlikud keskkonnateenistused ja võib-olla veel mõni asutus.
Samas ei leia kirjast sisulist selgitust, miks taolisest megaasutusest, võrreldes seniste suhteliselt selgete piiridega asutustega, paremat tööd oodatakse. Samuti nähtub vastusest soov lõhkuda senine terviklik looduskaitsesüsteem ja anda nn “praktilised tegevused” üle RMKle. Looduskaitsetööd kirjeldasid kava tutvustajad kaitseala piiripostide maasse rammimisena, millega saab hakkama iga vasaravõtete valdaja, sellest kumab läbi selge ebapädevus. Pole ka ime, et vähesed töösse kaasatud looduskaitsespetsialistid on olnud taoliste kavade vastu, kuid avalikult pole neil lubatud oma eriarvamust väljendada. Võib märkida sedagi, et valmiv RMK arengukava küll midagi seesugust ei sisalda.
Viited dubleerimisele
Tänavusügisese istungjärgu avapäeval kõnelesid keskkonnaminister ja ministeeriumi ametnikud tulevasest reformist ka Riigikogu keskkonnakomisjonis. Ettekanne oli tubli õpilasreferaadi tasemel, juba kõrgkooli esmakursuslaselt loodaks looduskaitse sisu paremat mõistmist. Pikk jutt sisaldas paljasõnalisi väiteid funktsioonide väidetavast dubleerimisest, koguni ütlust otseselt samade funktsioonidega ametnikest keskkonnateenistustes ja Riikliku Looduskaitsekeskuse regioonides. Loomulikult nähakse ka koondamiste vältimatust kui kokkuhoidu ootamatult kitsastes oludes. Kava rakendudes siirdub uue ameti otsinguile kolmveerandsada senist keskkonnakaitsetöötajat. Kes nad on ja millisele tööle nad siirduvad, ei luba tänane segadus isegi aimata. Samuti ei saanud selgeks, kas kavandatav koondamine kuidagi ka järgmise aasta eelarves juba arvestamist on leidnud. Rääkimata siis analüüsist, kuidas muutused looduskaitse kvaliteeti mõjutama hakkavad. Reformi regionaalpoliitilistest kõrvalmõjudest pole ilmselgelt üldse mõeldud. Sada aastat Eesti loodushoidu taandub juhtimisteooria õpikunäiteks, kus seni kujunenud kogemusele palju ruumi ei jäeta.
Looduskaitse arengukavas, keskkonnastrateegias ja valitsuse tegevusprogrammis on mitmeid olulisi põhimõtteid meie looduse mitmekesisuse kaitseks: kaitsealade võrgustiku toimimise ja seire parandamine, pärandkoosluste kaitsekorralduse tõhustamine, üldsuse kaasamine, loodushariduse ning keskkonnajärelevalve arendamine. Kahjuks ei toeta keskkonnministeeriumi talletamata sisearutelus sündiv kava sugugi nende eesmärkide täitmist. Pideva reformiga kistakse Riikliku Looduskaitsekeskuse ja teiste Keskkonnaministeeriumi haldusala asutuste spetsialiste lahti nende põhitegevuse juurest, milleks peaks olema looduskaitse tegelik korraldamine, ning pannakse neid keerlema administratiivse reformi karusellis. Tihti ei mõista enam isegi suhteliselt hästi informeeritud inimesed, kelle poole millises küsimuses tuleb pärast järjekordset reformi pöörduda. See määramatus ollagi karusselli käivitamise põhjuseks. Kaitsealade elanikele ja teistele asjalistele muutub pidevalt reformitav looduskaitsekorraldus aga täiesti hoomamatuks. Kas see ongi reformi tegelik eesmärk?
iii
TOOMAS TRAPIDO,
Riigikogu liige, Erakond Eestimaa Rohelised
MART JÜSSI,
Riigikogu liige, Erakond Eestimaa Rohelised
