Kui kohe algatuseks kokkuvõte teha, siis kõik on hästi. Midagi pole pika aja jooksul tehtud halvasti ega valesti, ja peamine — kõik peab jätkuma nagu seni ning otse loomulikult seniste juhtide eestvedamisel.
Vaatame aga pisut lähemalt, kas valimistulemuste peamine probleem ikka oli kolmekohaline kaotus parlamendis või siiski muu.
Esiteks, valimisaktiivsus kasvas protsentides — 2007.aasta 61,99 kerkis 2011. aastaks 63 protsendini.
Teiseks, valijaid oli aastal 2007 arvuliselt 550 217, 2011. aastal aga 575 133 ehk ca 25 000 uut valijat.
Seega ei taandu Keskerakonna kaotus mitte nendele kolmele kohale, vaid sellele, et me kaotasime lisaks ca 10 000 oma senisele valijale veel 25 000 inimest, kes valijate hulka lisandusid. Õigem oleks öelda, et ei osalenud nende juurdevõitmises.
Kaotati umbes 15 000 häält
Ja seda kõike olukorras, kus me olime “suurim ja tugevaim” opositsioonijõud. Lausa löögirusikas ja alternatiiv Andrus Ansipi juhitud valitsuskoalitsioonile.
Ning et viimased neli majanduskriisist tüünet aastat ei ole andnud meile kõigi ootuste-lootuste kiuste mingit edu ebapopulaarsete otsuste ja majanduskriisiga maadelnud erakondade ees.
Teine tähelepanek on see, et Keskerakonna suure võiduna reklaamitud võit kahes Tallinna ja Ida-Virumaa valimisringkonnas ei kompenseeri kuidagi kaotust ülejäänud üheksas ringkonnas. See nagu polegi tegelikult võit.
Pisut ümardatuna on häälteliikumise dünaamika järgmine. Tallinnas saadi juurde 5000 häält, üle-eestiliselt kaotati 10 000, seega saldo nende üheksa piirkonna kahjuks on ca 15 000 häält.
Ja et oleks veelgi selgem – võttes Keskerakonna koguhäältest 130 000 maha Tallinna ja Ida-Virumaa ca 80 000 häält, tuleb see – 15 000 saldo ära seedida selle ülejäänud 8 piirkonna 50 000 hääle taustal. See aga kipub juba tõesti pea kolmandikuliseks struktuurimuutuseks …
Kui aga vaadata veelkord kogutulemust suures pildis ja mõtiskleda selle üle, mis selle taga üleriigilises plaanis on, siis ei ole 0,6 protsendilise toetuse kasv ja 5000 lisahäält Tallinnas sugugi ühemõtteliselt võit ülejäänud Eesti toetuse kadumise taustal.
Suurimad tõusjad ka Tallinnas olid sotsiaaldemokraadid, kes kasvatasid oma saaki ca 8000 hääle ja nelja protsendi võrra. Meie ca 5000 hääle ja 0,6 protsendiga võrreldes. Tõsi, Keskerakonna Tallinna ca 58 000 häälest kuulus tervelt 23 000 ühele inimesele, aga eks seegi peaks meid mõtlema panema märksa laiemalt kui selliste avalduste tootmine Tema Enda toetuseks. Aga see on juba üks teine teema!
Jõudude vahekord muutunud opositsiooni sees
Igatahes olen ma kindel, et sellesama üheksa valimisringkonna elektroraadi toetust ja mõistmist sellises stiilis sammud ei pälvi ei nüüd ega ka tulevikus. Ja 26 kohalt parlamendis on ikka veel kukkuda kõvasti …
Keskmiselt on Keskerakond valdavalt eestikeelses inforuumis olevate valijatega asustatud ringkondades kaotanud toetust keskmiselt 20-25 protsenti: kõige vähem Tartu linnas ja enim Lääne-Virumaal ja Järva-Viljandimaa ringkonnas. See ei räägi niivõrd häälte absoluutarvudest, vaid regionaalse toetuse kaost ehk sellest, kui ühe isiku ja pealinnakeskseks oleme me tegelikult muutunud.
Ja olgu öeldud, et tegemist ei ole ühekordse tagasilöögiga, vaid trendiga, mis kogub hoogu juba 2003. aastast, kuid nüüd, paistab, on suurenemas progresseeruvalt.
Jõudude vahekord opositsiooni-koalitsiooni vahel ei ole muutnud. Kuid see on jõuliselt muutunud opositsiooni sees. Nimelt võib tinglikult oletada, et eelmises koosseisus valitsust toetanud rohelised on oma kuus kohta kaotanud Reformierakonnale ning Isamaa ja Res Publica Liidule, kelle kohtade arv kasvas just sama kuue koha võrra.
Ka opositsioon jagas ümber kuus varem Rahvaliidu valduses olnud kohta. Neile lisaks Keskerakonna kaotatud kolm kohta teevadki kokku sotside kasvanud üheksa lisakohta.
Opositsiooni liidri roll sotsidele
Paneb lihtsalt mõtlema, kes tegelikult hakkab lähiaastatel parlamendis opositsiooni liidri rolli etendama. See ei pruugi sugugi kuuluda Keskerakonnale, kel on kvantiteedilt küll suurem esindus kui sotsidel, aga eks aeg näitab…
Ka selle rolli kaotuse vältimiseks vajame me märksa tõsisemat muutust, kui juhatus või eesootav volikogu oma seniselt stiililt loota lubavad.
See põgus ülevaade ei pretendeeri süvaanalüüsile. Kaugel sellest, kuid sedagi on oluliselt rohkem kui loo alul viidatud allikatel. On vähemalt mõtteainet. On küsimused, on selgelt viidatud arvud, mitte emotsioonid ega rivistumine kellegi poolt või kellegi vastu.
Keskerakonda nõustanud reklaamitegijad võivad küll püüda siluda oma kuuerevääri ja kaitsta ametiau, mida ei saa neile ette heita, kuid lõppude lõpuks saavad ka nemad teha tööd tellija materjalist ja sellega kipub olema, nagu on. Mitte lootusetu, kuid problemaatiline.
Ja seda probleemsust ei vähenda sugugi Keskerakonna peasekretäri haugatused, mis on ikka üsna lamedad ja asjakohatud. Eriti inimese kohta, kes peaks esmalt vaatama peeglisse, kes on ise üks neljast isikust, kes otseselt vastutab erakonnas toimunu eest. Kes oli ise üks kolmest Järva-Viljandimaa ringkonna juhtkandidaadist, kus Keskerakond hävis pea kõige rohkem ehk kaotas oma senist toetust enam kui 30 protsenti.
Olen igati nõus sellega, et erakond ei pea oma esimeest ametisse ega ka maha valima meedia vahendusel, küll aga ei ole erakonna poliitikaga seonduv kaugeltki selle seltskonna eraasi.
Poliitika on avalik asi ja seda tehakse avalikes, mitte erahuvides. Seega tuleb nüüd ja edaspidigi jätkata oluliste analüüside ausat tegemist nii, et ka meie toetajatel oleks võimalik kaasa mõelda.
Ja mõistagi võib mind jäädagi süüdistama “kibestumises ja milles kõiges veel,” aga vaevalt, et keegi viitsiks oma päevast mõned tunnid raisata, et kättemaksuks tabeleid kokku seada ja erakonna tuleviku seisukohalt olulisi küsimusi püstitada. Pigem ikka hoolimisest, mitte ükskõiksusest!
i
EVELYN SEPP, Riigikogu liige, Keskerakond
