Tegelikult ei olnud meie käik üllatuskäik. Indrek Tarand rääkis juba mullu detsembris täiesti avalikult presidendiks kandideerimisest, näiteks roheliste valimiskonverentsil esinedes. Seda ei tahetud märgata. Pärast Riigikogu valimisi unustati see sootuks, kui kolm erakonda kuulutasid, et nende kandidaadiks on Ilves. Ansip ja Lauristin ja Herkel seletasid, et demokraatia käivat küll ka ühe kandidaadiga.
Reformierakonna staap oli ju juba enesele puhkused broneerinud ning oldi täiesti kindlad, et augustis jääb üle ainult Ilves presidendiks vormistada. IRL ja sotsidki olid valdavalt leppinud teadmisega, et teist kandidaati pole. Ja oh seda sagimist, kui sel esmaspäeval ilmus Keskerakond välja Tarandiga.
Reformi staabis valitses paanika
Ringhäälingunõukogu liige Igor Gäzin kuulutas teisipäeval Aktuaalses Kaameras, et presidendikandidaat Indrek Tarand, (osundan): ” …on eikeegi”. Samal õhtul TV3 uudistes leidis Gräzin, et Tarand siiski on keegi, nimelt ta olevat “kommunist”.
Reformi staabis valitses paanika. Esimene panus tehti ignoreerimisele. Postimees kaotas mõneks päevaks sel teemal täielikult kõnevõime. Ei juhtkirja, repliiki ega kommentaari. Mis on arusaadav. Arusaamatuks jäi, miks olid sama ehmunud ilmega ka mõned keskerakondlased meie hulgast.
Kolmapäeva õhtul võttis lõpuks Delfis sõna Andrus Ansip, kuulutades, et KÕIK reformierakondlased toetavad Ilvest ja pikemalt ei taha ta Tarandi teemal rääkida. Ilmselt on võimupartei staapigi jõudnud kõhklused kohtadelt ning seepärast pidi esimees ütlema, kuidas on õige.
Tarand on mitteparteiline alternatiiv
i
Esimesena toibus Ilves ise, kes tervitas Tarandi kandideerimist. Ilvese eel SDE esimeheks olnud SDE esindaja europarlamendis Ivari Padar pidas seda Tarandi poolt tõsiseks sammuks, ka Urve Palo esines tasakaalukalt. Ja kui Ilvese õukondlane Juku-Kalle Raid, Riigikogu liige, esindas IRLi paanikaosakonda, siis Tõnis Lukas andis juba Tarandi suhtes oluliselt tasakaalukamaid kommentaare.i
Muide vist küll esimene parteisse mitte kuuluv riigipeakandidaat kogu iseseisva Eesti ajaloo vältel enne ja pärast Lennart Meri.
Kui Ilvese eelmisel ametissevalimisel oli üheks argumendiks tema tugev tulemus europarlamendi valimistel, siis Tarandil on see veelgi tugevam. Ta on olnud valitud Eesti Kongressi liikmeks. 2002. aastal oli Indrek Tarand ka sotsiaaldemokraatide (toonaste Mõõdukate) Tallinna linnapeakandidaat. Kuid läbilöögiks olid muidugi eurovalimised enam kui 100 000 häälega. Üksi sai Tarand hääli pea sama palju kui erakondade kategoorias võitnud Keskerakond. Ja ligi 30 000 häält rohkem kui Ilvesel viis aastat varem.
Tarand oleks ühiskonna ellu tagasipöördumise sillaks võimuparteide ja mõnikord ka meie ning sotside poliitikast heitunud rahvaosale. Seejuures kartmata, et Tarandil puuduks side erakondadega. Ta perekondlik taust ning ametniku- ja poliitikukarjäär on loonud tema ja erakondade vahele piisava sideme.
Tarand ei pea kandideerimisel poliitiliselt ümber kehastuma kellekski teiseks. Ei pea ennast maha salgama. Ta läheb võitlusse ja ma usun et võidab sellena, kellena teame teda meie, teavad teised erakonnad ja teab terve Eesti.
Tarand on sündinud ja kasvanud Eestis, te kõik teate tema isa, ema, onu, venda, isegi vanaema. Tal on esimene abikaasa, kolm last.
Eelmisel korral, kui Keskerakond toetas Arnold Rüütlit, oli poliitbroilerite üks argument, et Rüütel on liiga vana. Kuigi Rüütli tervis on heas tänaseni, mida pole saanud kahjuks alati öelda temast noorema Ilvese kohta.
Nüüd me seame üles Ilvesest noorema mehe, kes peaks oma esimest juubelit alles riigipeaametisse saanuna.
Ja juba me kuulemegi poliittehnoloogide poolt erakondlastele ette antud jutupunkte, kuidas Tarand olevat sellesse ametisse liiga noor, nagu kuulutas reformierakondlane Rait Maruste Delfile. Tema õige aeg näikse tulevat kunagi siis, kui Ilves on oma teise aja ja Kallas vähemalt esimese aja Kadriorus ära istunud….Et siis saaks keegi jälle öelda, et muidu hea mees, aga …. selleks tööks juba liiga vana.
Tarand ei vastandu Ilvesele
i
Juba on hakatud rääkima, isegi süüdistaval toonil (Sulev Valner EPL), et Keskerakond tahab hääli Ilvese tagant üle lüüa. Ja et justkui ausam olnuks esitada Keskerakonnal oma parteisse kuuluv kandidaat.
Ei esitanud Reformierakond ega IRL oma parteidesse kuuluvat kandidaati, kuigi tahtjaid neil ju jagus. Ütlen vaid veelkord, et praeguses seisus ei vastandu Keskerakonna esitatav kandidaat Ilvesele, vaid Ilvesel endal tuleb hakata rahvale seletama, mis tunne on tal minna parteide tagatubades kokku lepitud kandidaadina parteitu rahvalemmikuga kandideerima.
Tarandi poliitilises minevikus on siiski ka vähemalt üks probleem. See on kuus aastat tagasi tema seljas olnud särk kirjaga “Kommarid ahju!”
Tarand peab sellele probleemile lahenduse leidma. Ma loodan, et ta saab aru ja kahetseb seda episoodi. Sest nii, nagu me kõik oleme rõõmsad Eesti vabanemise üle kommunismist 20 aastat tagasi, ei lepi vähemalt Keskerakond ka 70 aasta taguse natsi-retoorikaga. Mäletame Balti Ketti, kus sirp ja vasar ning haakrist olid üheskoos vihatuimad märgid. Meie eitav suhtumine totalitaarsetesse rezhiimidesse ja nende retoorikasse pole muutunud.
Muide, ma pean ütlema, KE juhatuses ei tulnud Tarandi presidendikandidaadiks esitamise otsus kergelt. Aga ka SDE vaimne ema Marju Lauristin on möönnud, et Ilves pole suutnud end tõestada paljudele arvamusliidritele, poliitikutele ja ühiskonnale. Ja ka IRL polnud Ilvest oma volikogul toetades sugugi üksmeelne. Keskerakond on demokraatlik erakond, kus võib olla ka Tarandi vastu ja Ilvese poolt. Me pole Reformierakond, kus juht teab ja kinnitab kõigile, et Ilvese taga on nende erakond sajaprotsendiliselt.
Võidavad kõik
Ja ikkagi arvan ma, et Tarand on Ilvesest parem.
Tarand on parteitu, kuid Euroopa Parlamendis kuulub ta Roheliste/Euroopa Vabaliidu fraktsiooni, mille tegevuse põhisuunad sobivad kokku ka Keskerakonna põhimõtetega.
Nagu meiegi, peab ta Eesti põletavaimaks probleemiks tööealiste inimeste massilist väljarännet.
Tarand valdab mitut võõrkeelt. Ta on võimeline suhtlema ka Eestis elavate mittekodanike ja teiste riikide kodanikega nende emakeeles. Sest ta on valimise korral ka nende riigipea.
Tarand on kinnitanud meile, et ta ei pea õigeks kuulutada enne valimisi, keda riigipea valitsusse lubab ja keda mitte. Ilves samastas end aga isegi IRLi volikogus esinedes kõikide teiste Riigikogu erakondadega peale Keskerakonna.
Praegu on tõepoolest selline ebatavaline seis, kus Tarandi kandideerimisest võidavad kõik.
Ilves saab debati, mida ta vähemalt sõnades on soovinud, Tarand tõuseb jälle esiplaanile.
Keskerakond on aga juba ära näidanud, et presidendivalimistel ei saa meid ignoreerida, et ilma meieta ei saada hakkama!
Tarand saab Riigikogus, ja kui ta seal ei osutu valituks, siis valijameeste kogus hääli ka koalitsioonist, eelkõige IRList. Aga ka opositsioonist, lisaks Keskerakonnale sotsiaaldemokraatide seast.
Peateemaks väljarännu põhjuste kõrvaldamine
Presidendivahetus tooks kaasa paradigma muutuse. See oleks tõesti uus algus Eesti poliitikas.
Loodetavasti pööraks Eestis sündinud ja kasvanud riigipea riigi taas näoga oma rahva poole.
Uus riigipea võiks ületada liiga laiaks kärisenud lõhe erakondade ja rahva vahel. </p>
Ja ma tõesti loodan, et just valimiskogust hakkab lahenema ka vastasseis omavalitsuste ja valitsuse vahel. Riigikogus presidenti tehes poleks selleks lootustki.
Keskerakond ei saa ega tahagi Tarandile ette kirjutada konkreetseid samme tegevuseks presidendina. Aga ma tunnistan, et mulle väga imponeeris Läti uue presidendi Berzinshi esimene pöördumine rahva poole, milles ta vabandas kõigi ees, kes on olnud viimastel aastatel sunnitud Lätist majanduslikel põhjustel lahkuma. See on vähim, mida ka Eesti uus riigipea praegu teha saaks.
Väljarännu põhjuste kõrvaldamine peab olema ka Eesti uue presidendi peateema kogu järgmise viie aasta jooksul. President peab hoidma riiki kursil, mis jätaks inimestele võimaluse oma kodumaal väärikalt toime tulla. Kui ta seda ei suuda, siis ei päästa meie rahvast hääbumisest ka mistahes vanemahüvitised ega presidendi üksikute talentide tagasimeelitamine.
Eestlased hääletavad jalgadega nii Eesti omavalitsuste vahel liikudes (tullakse valdavalt keskerakondlikku Tallinna) kui ka riigist üldse lahkudes (valdavalt siirdutakse riikidesse, kus on kehtestatud astmeline tulumaks).
Me peame oma riigi muutma paigaks, kust ei eestlased, venelased ega teised Eestis elavad rahvused ise ei taha lahkuda ja kuhu soovitaks ka mujalt elama tulla. Presidendil on moraalne võim see eesmärk ühiskonnale püstitada ja sellise eesmärgiga presidenti toetab Keskerakond ja kõik teised Eesti eest seisvad erakonnad ja inimesed, kes erakondadest midagi ei pea.
Edgar Savisaare kõne Keskerakonna volikogul laupäeval, 18. juunil 2011 Tallinnas
i
EDGAR SAVISAAR, Keskerakonna esimees
