Ma ei arvanud, et see ikka veel kellelegi üllatus on, kuid ilmselt olin kergeusklik, nagu me nii mõnelgi korral varem oleme olnud.
Siiski ei kavatse ma oma kolleege sõimata ega halvustada, kuid pean vajalikuks selgitada, mis siis tegelikult toimus ning milles me kokku leppisime. Siis ehk saab selgemaks ka see, mida sellest viie erakonna koostööst üldse oodata võis ning tohtis. Ülejäänu jääb aga kellegi unistuste ja meelepetete valdkonda, millega Keskerakonnal mingit pistmist ei ole.
Mis toimus ümaralaual
Protsess ise algas aasta algupoolel ning algselt meid laua äärde ei kutsutud. Hiljem seda siiski tehti ning arvan, et tehti täiesti õigesti: ilma meieta on praeguse valimissüsteemi juures raske presidenti valida. Määrati erakondade esindajad ning terve märtsikuu kooskõlastati kandidaatide valimise protseduuri. Lõpuks lepiti kokku alljärgnevas: presidendikandidaadi leidmiseks Riigikogus korraldatakse osapoolte vahel neli valimisvooru, enne viimast vooru jääb kaks kandidaati ning nende puhul tehakse jah/ei valik.
Leppisime kokku, et otsus peab olema konsensuslik lõpliku kandidaadi osas. Ehk teisisõnu: kui konsensust viie erakonna vahel mitte ühegi kandidaadi osas ei saavutata, siis selle protsessi raames presidendikandidaati ei esitata. Muidugi on igaühel õigus eraldi või kellegagi koos kandidaat esitada. Kuid viie erakonna nn. ümarlauda see sellisel juhul ei puuduta. Ja kõik.
Keskerakond osales kõikides voorudes ning tänaseks on selge, et kahe väljatoodud kandidaadi osas meie toetust ei saadud. See on kooskõlas sõlmitud kokkuleppega ning meie erakonna õigus. Me ei ole kedagi petnud ega kavaldanud. Et see mõnele ei meeldi, see on iseküsimus. Ja veel: me kinnitasime algusest peale, et me ei välista ka Arnold Rüütli toetamist, kui ta kandideerib. Me jällegi ei petnud kedagi ega ka kavaldanud. Kõik pidi olema ja oligi selge ja avalik.
Kompromissi ei soovitud
Tegelikkuses ei olnud kogu see sõelumisprotsess ise korrektne ning algas see reformerite ootamatust madalstardist märtsikuu lõpul, kui nad teatasid, et nende lemmik on hoopis sots Toomas Hendrik Ilves. See oli üllatus vist isegi sotsiaaldemokraatidele enestele, rääkimata meist. Seda enam, et meie partnerid teadsid meie suhtumist sellesse kandidaati.
Sellest oli nimelt ümarlaua ääres juttu. Meile sai selgeks, et sellest kujunebki presidendivalimiste põhiküsimus ning meedia kiidukoor Ilvesele ainult kinnitas seda. Kompromisside leidmise soovi puhul ei seata teist poolt seisu, kus ta sisuliselt ei saa kompromisse teha. Antud juhul see nii oli ning meil hakkas kujunema selge arvamus, et tegelikult kompromisse ei soovitagi.
Esimene mõra usaldusse oli löödud. Jäime kohale üksnes lootuses, et Eesti poliitiline kultuur on ehk natukenegi arenenud. Tegelikult näitas kogu selle poliitilise protsessi areng, et poliitiline kultuur on arenenud küll, kuid kandidaatide edasine väljahääletamine näitas pärast igat vooru, et erakondlikud huvid prevaleerivad.
Teine mõra usaldusse löödi Isamaaliidu ja Res Publica ühinemisega. Oleks ju loogiline olnud, et ühendparteil on ka ühe partei hääled kogu valikuprotsessis. Sellest ei tahetud aga kuuldagi. Meilt on küsitud: miks te siis sirge seljaga ei lahkunud? Peab ütlema, et võimalus oli, kuid samas oli ka võimalus, et sõelale jääb kasvõi üks kandidaat, kes meile oleks poliitiliselt vastuvõetav. Selline on paraku meie presidendivalimiste süsteemi loogika: president valitakse poliitiliste jõudude poolt poliitiliste eelistuste alusel. Tänaseks on selge: kumbki sõelale jäänud kandidaat Keskerakonda poliitiliselt ei rahulda ning meie toetust ei pälvi. Selline on volikogu otsus.
Meie käest on küsitud ka, miks meile Toomas H. Ilves ja Ene Ergma ei sobi. Uskuge, meil ei ole midagi nende kui isikute vastu, kuid poliitiliselt me neid inimesi toetada ei saa. Tegelikult leppisime me viie erakonna ümarlaual kokku ka selles, et me ei kommenteeri ühe või teise kandidaadi kõrvalejätmise motiive. Seda oleks ka äärmiselt raske teha, kuna isikuvalimised on teatavasti salajased.
Toomas H. Ilvese kohta võin öelda vaid nagu kohtunike kohta öeldakse: ta mitte ainult ei pea olema objektiivne ja õiglane, vaid ka näima seda olevat. Toomas H. Ilves väljendas meie juhatusega kohtumisel tõepoolest selgelt keskerakondlikke vaateid, kuid tema eelnev tegevus ja sõnavõtud ei kinnitanud seda toimunud meelemuutust. Kuid viie aasta pärast on uus võimalus!
Lahendus: presidendi otsevalimine
Ja lõpuks: milline on siis praegune asjade seis ning milline oleks lahendus? Ühe kandidaadi suhtes konsensust saavutamata esitasid neli erakonda Riigikokku valimiseks koguni kaks kandidaati. Sellises arengus kokku küll ei lepitud, kuid nii see on. Viie erakonna üksmeelt kumbagi kandidaadi osas ei saavutatud ning seda sõltumata Keskerakonna seisukohast.
Riigikogus kujuneb kummaline olukord, kus ei toimugi tegelikult valimist, vaid lihtsalt hääletamine: kuna kandideerib vaid üks inimene, siis mingit valikut ju ei ole.
Sellise olukorra lahendus on meie arvates lihtne: presidendi otsevalimine rahva poolt. Keskerakonna liikmete allkirjad on endiselt vastava seaduseelnõu all ning me oleme valmis seda toetama. Nende erakondade esindajatel, kes eelnõu menetlust takistasid ning Edgar Savisaare valimist presidendiks kartsid, on aeg peeglisse vaadata ehk kasutades armastatud meediaväljendit: nad lendasid oma võttest selili.
AIN SEPPIK,
Riigikogu Keskfraktsiooni esimees
